2020. aastal valminud ülevaates kogus Timothée Parrique kokku 232 erinevat poliitikasoovitust, tabeli nende kohta leiab tema teose lisast nr 5 (lk 844, appendix 5).
2019. aastal toimunud “Beyond Growth” konverentsil sõnastas antropoloog Jason Hickel (video) poliitikasoovitused, kuidas rikkad riigid saaks üle minna tasaarengule, vähendada drastiliselt oma materjalikasutust ja CO2-emissioone ning selle kõige juures tagada elanike heaolu.
Konkreetsed soovitused:
1) Loobuda vaid SKT põhjal poliitika kujundamisest, sest see ei arvesta ökoloogilisi ja sotsiaalseid kulusid. Alternatiiviks võiks olla näiteks Päris Arengu Indeks (Genuine Progress Index).
2) Vähendada drastiliselt raiskavat ressursikasutust rikastes riikides:
- keelata toodete planeeritud iganemine ja pikendada toodete eluiga
- seadustada toodete pikemad garantiid
- kehtestada parandamisõigus
- lõpetada toiduraiskamine
- vähendada ühekordset pakendamist
- liikuda omamiselt kasutamisele, näiteks liikuvuses
- vabastada avalik ruum reklaamidest, et inimestel poleks kiusatust tarbida
- vähendada drastiliselt destruktiivseid ja sotsiaalselt mitte vajalikke tööstusalasid
3) Lühendada töönädalat:
- jaotada ümber praegune koormus, et säilitada tööhõive
- tõsta tunnitasusid vastavalt “elava palga poliitikale” (living wage policy) VÕI täiendada palku universaalse kodanikupalgaga
4) Suurem võrdsus pideva kasvu mantra asemele: peame olemasolevat paremini jagama.
5) Võlgade tühistamine (debt jubilee): tühistada ebarealistlikud (mida pole võimalik tasuda) ja veidrad (mille pole alust) võlad, mis tänases mudelis vajavad intresside tõttu pidevat majanduskasvu.
6) Muuta aktsionäride väärtusreegleid, et esikohal ei oleks rahaline kasum.
Hickel toob välja, et sellised muutused on vägagi võimalikud:
- kasvujärgse majanduse mudelid on olemas
- majandusteadlased on üha enam konsesuslikul arvamusel, et see on õige suund
- avalik arvamus näitab üha enam, et rahvas eelistab majanduskasvu asemel keskkonnahoidu
2015. aastal avaldatud artiklis “Kas suudame olla edukad ilma kasvuta?” pakub tasaarengu ekspert Giorgos Kallis välja veel täiendavaid mõtteid:
7) Sissetuleku ülempiiri seadmine, et vähendada ebavõrdsust
8) Roheline maksureform
9) Reostavate tööstussektorite toetuste lõpetamine
10) Solidaarsusmajanduse toetamine, et mittetulunduslikud tegevused oleks levinumad
11) Tühjalt seisvate elu- ja äriruumide maksustamine või kogukondadele andmine
12) Keskkonna-eelarve koostamine (nt süsinikueelarve, mis sätestaks absoluutse lubatud CO2 koguse)
Soovitused, kuidas jõuda eelnimetatud soovituste rakendamiseni
Tasaareng ei kirjuta ette ühtset suurt “Plaani”, kuidas selleni päriselt jõuda. Erinevad võimalikud lahendused on paratamatult konkreetse asukoha ja konteksti põhised. Eestis on see aga kättevõtmise asi. Puudub veel vaid kollektiivne usk iseendi võimekusse ehitada alternatiivne ning ihaldusväärne tulevik. Kui kasvu kinnisidee on seljatatud, on piisavalt aega – sõna otseses mõttes, kuna sellega kaasneks tööaja lühenemine – et arutleda detailide üle, kuidas korraldada elu tasaarengu ühiskonnas. Seniks viis soovitust:
1) Poliitikaid kujundatakse iga päev, tasaarengu ideedest mõjutatuna või mitte. Nendes protsessides tasub osaleda eesmärgiga tutvustada nn revolutsioonilisi reforme (Parrique, 2020). Ei peaks ootama passiivselt mingit ideaalset “tasaarengu hetke”, enne kui nendesse aruteludesse siseneda. Selle asemel peaks pidevalt kaasa rääkima ja tööd tegema, et taolisi hetki ise esile tuua.
2) Kõik tasaarengu panused ei tohiks olla nö “ühel hobusel”. Mitmekesiste tegevuste juures on vähem tõenäosust põruda, seega ei tohiks välja valida vaid üht sekkumispunkti, mida teistest rohkem prioritiseerida. Ei peaks ütlema, et fookuses on kas indiviid või kogukond või turg või riik, vaid hoopis indiviid ja kogukond ja turg ja riik.
3) Muutuste protsess ise on sama oluline kui selle lõpp-tulemus. Tasaarengu üleminek ei ole tasaareng, kui seda planeerib ainult üks inimene oma peas. Eesmärk ei tohi pühitseda abinõu.
4) Tasaarengu ülemineku psühholoogiline pool ei ole niisama lihtne. Tasaarengu ühiskonna tekkimine eeldab mõttemaailma vabastamist kasvu kinnisideest, aga see on omakorda tõeliselt võimalik ainult tasaarengu ühiskonna keskel. Lahenduseks sellele paradoksile on püsida alati ühe jalaga tasaarengu ideede keskel ning teisega tänases reaalses maailmas, et mitte kaotada tasakaalu. Suur ühiskondlik muutus on keerukas tants visioonide ja tegevuste vahel ning keskendudes ainult emmale-kummale on põrumine garanteeritud.
5) Kõik muutused ei kanna ühesugust riski ja ennustamatust. Teatud katsetusi võib pidada suhteliselt ohutuks, kui nende läbikukkumine ei sea riski alla teisi institutsioone. Mõni teine sotsiaalne innovatsioon võib olla suhteliselt riskantne, aga ainuüksi seepärast ei peaks seda ideed kõrvale heitma – tuleks mõelda ka sellele, millised ohud kaasnevad mitte-tegutsemisega. Lisaks on erinevatel poliitilistel jõududel oma kindlad lemmikteemad, mis tasaarenguga sobivuse korral on võimaluseks ehitada koalitsioone ja tulevikus ambitsioonikamaid ettepanekuid. Kliimakriisi ja sotsiaalsete rahutuste tingimustes oleks viga sellised võimalused käest lasta.
Tasaareng 