Tasaareng on poliitiline, majanduslik ning sotsiaalne liikumine, mille läbivateks joonteks on tänase kasvupõhise elukorralduse tugev kriitika ning jätkusuutlike alternatiivide arendamine.
Alljärgnev material on refereeritud ja tõlgitud majandusteadlase Timothée Parrique 2020. aastal avaldatud doktoritööst “The political economy of degrowth” ehk “Tasaarengu poliitiline ökonoomia”. Töö mahukas inglisekeelne versioon ning siinse lühikokkuvõtte sees sulgudes ära märgitud teiste allikate täispikad viited on võimalik leida lingilt: https://tel.archives-ouvertes.fr/tel-02499463/document
“Tasaareng seab kahtluse alla majanduskasvu ülemvõimu ning kutsub demokraatlikult juhitult vähendama tootmist ning tarbimist industrialiseeritud riikides, et saavutada keskkondlik jätkusuutlikkus, sotsiaalne õiglus ning heaolu” (Demaria & Latouche, 2019: 148).
Tasaareng sisaldab endas kolme dimensiooni: vähendamine, vabastamine ja visioneerimine.
Vähendamine (keskkonnakaitseline dimensioon)
Tasaareng on loogiline järeldus reaalsusest, et lõputu majanduskasv lõplike ressurssidega planeedil on võimatu. See tähendab, et ühiskonna poolt igapäevaselt kasutatavad mateeria ja energia kogused peavad vähenema.
Vabastamine (revolutsiooniline dimensioon)
Ükskõik mille vähendamine on üsna võimatu ühiskonnas, mis näeb arenguna vaid kasvamist. Seega on möödapääsmatu vabastada ühiskond igavese kasvu kinnisideest. Eesmärgiks on muuta inimeste emotsionaalset reaktsiooni, kui mõeldakse majanduskasvust – selle tingimusteta armastamise asemel peab tekkima pelgus ja kahtlus.
Visioneerimine (utoopiline dimensioon)
“Tasaareng ei ole ainult hüpotees või teekaart. Selle termini kasutajad viitavad millelegi suuremale, visioonile alternatiivsest maailmast.” (Kallis, 2018: 117). Siinkohal pööratakse enim tähelepanu tasaarengu laiadele lõpp-eesmärkidele nagu “õiglus”, “heaolu”, “jätkusuutlikkus”, “jagamine”, “koostöö”, “demokraatia” või “autonoomia”. Tasaarengu utoopiaks ei ole mitte ainult väiksema, vaid eelkõige võrdõiguslikuma ning jätkusuutlikuma ainevahetusega ühiskond (Akbulut jt, 2019: 2).
Tasaareng ei ole:
Negatiivne majanduskasv – “Majanduslangus on olemasoleva kasvust sõltuva majanduse kahanemine, tasaareng pakub teistsugust ja kasvust mitte sõltuvat majandust.” (Hickel, 2019b: 57). Tasaareng ei ole vähendamine vähendamise enda pärast. Teistsugusele majandusmudelile üleminek peaks olema ühiskondlikult plaanitud protsess, mitte õnnetuse tagajärg – viimasel juhul ei ole tegu vabatahtliku ega demokraatliku valikuga, seega võib öelda, et tegemist ei ole tasaarenguga.
Langenud SKT – Sisemajanduse kogutoodangu vähenemine ei ole tasaarengu eesmärk omaette, vaid möödapääsmatu tagajärg. SKT langus on siin kahetine: esiteks inimeste peades (SKT tähtsuse hülgamine) ja teiseks reaalsetes numbrites (kui üleminekut mõõta SKT väärtuses, siis see tõesti väheneks – kuigi selline mõõdik ei suudaks nähtavale tuua sotsiaalseid ja ökoloogilisi kasusid, mida üleminek kaasa toob). Tasaareng on valik: “Majandused mis peavad kasvama, hoolimata sellest, kas need toovad õitsengut ühiskonnale ja keskkonnale või mitte [ja] majandused mis toovad õitsengut ühiskonnale ja keskkonnale, hoolimata sellest kas need kasvavad või mitte” (Raworth, 2017: 30, kohandatud eesti keelde).
Sünonüüm valikulisele vähendamisele – “Tasaareng” on omaette termin, mitte samatähenduslik sõnadega nagu vähenemine, kahanemine, kokkutõmbumine, kärpimine, alandamine, langemine jne. Ühiskondliku ideena peab tasaareng olema juhitud, ihaldusväärne, tahtlik ja taotluslik. “Süüdistada tasaarengu pooldajaid inimpopulatsiooni või sotsiaalsete sidemete vähendamise kiitmises on sama ebaaus kui süüdistada kasvu pooldajaid kuritegevuse või vähktõve leviku kiitmises” (Cheynet 2008: 59). “Üleminek tasaarengule ei ole pidev kahanemine, vaid üleminek ühiskonnakorraldusele, kus elatakse lihtsamini, ühiselt ning vähemaga” (Demaria, 2019).
Segadus märksõnade ökonoomika, ökonomismi ja majandus vahel – tasaareng ei vastandu sellele, et defineerida sõna “ökonoomika” kui uurimisvaldkond, mis püüab paremini mõista “majandust”. Küll aga on tasaareng vastu sellele, et majandus on kasvanud ebaproportsionaalselt oluliseks võrreldes teiste sotsiaalsete ja ökoloogiliste eluvaldkondadega ning et majanduslik mõtteviis ehk “ökonomism” on saanud põhiliseks loogikaks igapäevaelu ja avaliku sektori toimimises.
Tehnofoobne, teaduse ja innovatsiooni vastane – iga tehnoloogia võib olla tasaarenguga kooskõlas, kui teatud kriteeriumid on täidetud. Nende eelduste üle võib alati debateerida ning inimestel peab olema kollektiivne õigus erinevaid tehnoloogiaid kaaluda, et otsustada, kas mingit konkreetset valdkonda peaks edasi arendama, pausile panema või hülgama. Tasaareng ei ole automaatselt (kõrg)tehnoloogia vastane, vaid küsib ennekõike “Milline tehnoloogia, ja kelle jaoks?” (Kostakis jt, 2016: 9). Nii nagu mingi poliitiline lahendus ei saa lahendada tehnilist probleemi, ei saa ka tehniline lahendus lahendada poliitilist. Näiteks kui mõni tuumareaktori disain oleks tõesti tuumajäätmete vaba, süsinikuneutraalne ning täiesti ohutu, ei oleks siiski tegu demokraatliku tehnoloogiaga – eksisteeriks vaid käputäis eksperte, kes sellest tehnoloogiast aru saaks ja seega ka seda kontrollida suudaks. “[Tasaareng] ei ole pime vastasseis progressile, vaid vastasseis pimedale progressile.” (Latouche, 2011a).
See, mis on uus (innovatsioon) ei ole tingimata parem (progress). Innovatsioon seletab ära suure osa majanduskasvu olemusest, seega on tautoloogiline väita, et “majanduskasv toob kaasa rohkem innovatsiooni”. Sama hea oleks öelda, et vihmasadu toob kaasa vee kukkumise taevast. Innovatsiooni edukust tuleks hinnata muu mõõdikuga, kui selle võimekus kasumit toota. Tasaareng ei põlga mitte innovatsiooni, vaid seda, et vastutus innovatsiooni suuna ja kiiruse üle otsustamisel on jäetud ainuüksi turu kätte. Kuivõrd hetkeseisuga on innovatsioon suunatud eeskätt majandusega seotud probleemide lahendamiseks, soovib tasaareng suunata tähelepanu taas majandusväliste probleemide lahendamisele. Sotsiaalset innovatsiooni peaks olema rohkem. “Nüüd rohkem kui iial varem võib progress tähendada seda, et peatume, mõtleme ja käitume teisiti. Kasutagem inimlikku intelligentsi, loovust ja uudishimu, et leida oma piirid (Kallis, 2019c: 129).
Tasaareng hoidub idealiseerimast minevikku kui paradiisi, kuhu “tagasi pöörduda” – see unistus viiks ilmselt stagnatsiooni ja melanhoolsuseni. Aga tasaareng hoidub ka demoniseerimast minevikku kui põrgut, kust iga hinna eest “põgeneda” – see tõukaks ühiskondi edasi arenema mõtlematus suunas. “Tasaareng ei ole samm tagasi, vaid kutse astuda samm kõrvale, eemale võidujooksust üleliiasuse poole” (Abraham, 2011).
Kasinus ja asketism – “Kasinuse eesmärk on vähendada avalikke hüvesid, et taaskäivitada majanduskasv […] Kasinus on vägivaldne väljendus tänase majandussüsteemi vajadusest lõputu kasvu järele” (Hickel, 2017). Arutelu oleks tunduvalt teistsugune, kui kasinus kuulutataks välja selleks, et saavutada ühiskondlikke ja ökoloogilisi eesmärke (Kallis, 2017b: 201). Nagu tasaarengu pooldajad ütlevad: “Teie kasinus ei ole meie tasaareng!” (Passadakis ja Schmelzer, 2010). Tasaareng ei ole kasinus kui püksirihma pingutav ohverdus või rõõmutu alistumine millegi defitsiidi tõttu. Eelkõige on tegu materiaalsete ootuste alandamisega, et võimaldada “vähenõudliku küllusega ühiskonda” (“society of frugal abundance”) (Latouche, 2006). “Tasaareng on kasinuse täielik vastand. Kui kasinus kutsub kärbetele, et genereerida kasvu, siis tasaareng kutsub küllusele, et muuta kasv ebavajalikuks” (Hickel, 2018b). “Eesmärk ei ole elada dogmaatiliselt vähemaga, vaid kavatsus elada tasakaalukalt ja leida suurem eesmärk, eneseteostus ning rahulolu” (Elgin, 1981: 25).
Tasaareng ei ole sügavalt isiklik rännak laitmatuseni läbi rahulikuma elu, vaid poliitiline projekt, kus inimesed üheskoos taas-mõtestavad selle, mida tähendab elada “head elu” planetaarsete piiride sees. “Me tahame nautida olemist, mitte omamist” (Ariès, 2018b).
Autoritaarne, sektantne ja ellujääjalik – Tasaarengut ei saa inimestele peale sundida, seda saavad ainult inimesed ise valida. “Tasaarengu ühiskond […] on ilmtingimata isevalitsev ühiskond, kus on kõrgem – mitte madalam – demokraatia tase” (Decrescita, 2019). Tasaareng pooldab “avatud” või “kosmopoliitset lokalismi” mis “väärtustab mitmekesisust ning eri tasandil mõtlemist” (Schneider ja Sekulova, 2014).
Ettekääne viletsusele ja vaesuse romantiseerimine – On suur erinevus märksõnade vaesus (poverty) ja piisavus (sufficiency) vahel. Vaesus on sunniviisiline ja kurnav, samas kui piisavus on vabatahtlik ning võimestav. “Soovimatu vaesus tekitab abitusetunnet, passiivsust ning meeleheidet, samas kui sihipärane lihtsus loob isiklikku võimestatust, loovat tegutsemist ja võimalusi” (Elgin, 1981: 27). Tänases süsteemis liiguvad raha, energia ning materjalid vaesetest riikidest rikastesse ning seega võib argumenteerida, et rikaste majanduste läbilaskevõime aeglustamine vähendaks sellist ekspluateerimist vaesemate riikide kasuks. “Annetamine on võimalik tänu ülejäävale jõukusele, aga see ei saa kunagi olla jätkusuutlik lahendus – sest need samad protsessid, mille kaudu jõukust kogutakse, on vaesuse põhjusteks” (Hickel, 2017d: 256).
Tasaareng väidab, et “vaesus” on ümberjaotamise viga, mis nõuab otsest poliitilist sekkumist. Loota majanduskasvule kui vaesuse väljajuurijale on ettekääne, mis lükkab edasi tegevusi, mis võiksid vaesuse efektiivselt lõpetada. “Meie [tasaarenejate] ajendiks on kaitsta kõige vaesemaid ja haavatavamaid, sest me oleme veendunud et ühiskonda tuleb hinnata selle põhjal, kuidas ta kohtleb oma kõige nõrgemaid liikmeid” (Ariès, 2010b: 4). Seetõttu tegi Prantsuse tasaarengu erakond (Parti pour la décroissance) 2019 Euroopa Parlamendi valimiste eel kampaania eesmärgiga “juurida välja jõukus” ning seda meetmetega nagu maksimaalne sissetulek, mitteteenitud tulu (economic rent) maksustamine, pensionite ühtlustamine ning universaalne baassissetulek (kodanikupalk).
Kolm mõttelaadi, mida tihti tasaarenguga võrreldakse, on buen vivir Lõuna-Ameerikas, ubuntu Aafrikas ning ecoswaraj Indias. Need kõik kohalike poolt hinnatud lähenemised ülistavad inimeste isemajandamise põhimõtteid materiaalsetes tingimustes, mis rikaste Lääne inimeste jaoks tähendaks “vaesust”. See näitab, et kõigile inimestele omast tungi sügavama tähenduse, prestiiži ja väärikuse järele saab väljendada paljudel eri viisidel, ning mitmed neist ei eelda seejuures kapitalistlikke elustandardeid. Kui kõik viljeleks keskmise Burkina Faso elaniku lihtsat elustiili, võiks globaalne rahvaarv ulatuda kuni 23 miljardini. Kui kõik liigtarbiks nagu keskmine ameeriklane, oleks see number aga vaid 1 miljard (Latouche, 2019a: 84-85).
Kas tasaareng on ebarealistlik?
Jah, on – ja peakski olema. Lihtsamini öeldes: kui tasaarengut peetaks võimalikuks, ei oleks tegemist tasaarenguga. Kui see kõlaks laiema avalikkuse jaoks veidigi tehtavana, oleks see märk, et tegemist ei ole piisavalt revolutsioonilise ideega. Muidugi, tegelikult ei ole tasaareng võimatu, nagu eelpool kirjeldatud erinevad alternatiivsed praktikad ning ettepanekud näitavad, aga see lihtsalt näib sellisena. Võimatus on kõikide utoopiate defineeriv tunnus.
Utoopiline poliitikakujundus nõuab mõtlemist ja tegutsemist nii, nagu oleks tasaareng võimalik, selleks et teha see võimalikuks. Tasaareng on see, mille kohta Martin Luther King võinuks öelda “loov mittekohanemine” (creative maladjustment) – keeldumine kohanemast reaalsusega, mis näib ebaõiglane. See ongi ülesanne, mis langeb aktivistide õlule: pöörata tänane mõeldamatus homseks reaalsuseks.
Tasaareng on selles mõttes võimatu eesmärk – aga võimatu eesmärk, mille poole on mõtet püüelda.
Tasaareng 