Mida siis tehti konverentsil “Elu kasvujärgses Eestis”?
TEINE PÄEV
Konverentsireede algas tummise hommikupudru ja ettekandega tasaarengu kui liikumise väljakutsetest Ida-Euroopa kontekstis. Eestis üleminekuaega uurinud antropoloog Aet Annist ja Tšehhi tasaarengu organisatsiooni Na Zemi eestvedaja Tadeaš Ždarsky analüüsisid postsotsialistlike ühiskondade tõrget ühistumise, kapitalismikriitika ja vasakpoolse poliitika vastu.
Erinevalt nõukogude režiimist tajutakse praeguseid kriise postsovetlikes ruumides pigem individualistlikena, mis üheskoos Lääne-kesksusega teeb süsteemi kritiseerimise ja süsteemse mobiliseerumise keeruliseks. Aktivismi ja mittetulundusalgatustega tegeleb eelkõige jõukas keskklass. Sotsiaalmeedias diskuteerimisele-demonstreerimisele lisaks peaksime aga üles leidma viisid, kuidas materiaalse heaolu parandamise kaudu mobiliseerida ka laiemaid masse. Seega on tasaareng diskursusena kasulik katusteema, millega kõnetada sarnase taustaga sarnaselt mõtlejaid, ent sellest ideaalis välja kasvavad algatused – tööliste tingimuste parandamiseks, baasteenuste tagamiseks, keskkonna kaitsmiseks – ei pea teps selle sildiga seonduma. Pigem võiksime koonduda antikapitalistlike loosungite alla, oli Tadeaši arvamus.
Tummised teemad olid laual ka järgnenud paralleelsetes töötubades.
Tutvustati kaasaja Eesti üht edukamat näidet kogukonnatasandil kooperatiiviks organiseerumisest: MTÜ Leesi Tarwitajate Ühisus elustas Juminda poolsaarel kiduva külapoe, koondades ajaloolise hoone renoveerimiseks, ettevõtte ning kultuurikeskusena käima lükkamiseks sadakond kohalikku leibkonda. Ühise äri demokraatlik eestvedamine on toonud piirkonda hindamatult enam sidusust, väärtust, eduelamusi ja ka raha kui ükski eraettevõte seda tõenäoliselt suutnuks.
Kõrvaltoas kõneldi samuti kogukondade ühendamise olulisusest, aga ühiskondliku julgeoleku kontekstis. Võib kõlada veidi kummalisena, aga julgeoleku tugevdamiseks on kõikvõimalike sõjatööstuse-investeeringute asemel või neile lisaks tegelikult ülioluline saada näost-näkku tuttavaks oma naabritega ja õppida koostööd tegema, ükskõik kui erinevad meie maailmavaated ka ei oleks. Ka riigil võiks sellises suhtlemisoskuste võimestamises olla oma roll, aga alustada saab meist igaüks kas või täna.
Kuidas viia energiatarbimise vähendamine massidesse – olukorras, kus umbes pool kivisöest toodetud elektrienergiast kulub täiesti ebaefektiivsel moel elektrienergia tootmisele, autostumise ja lendamise trendid on tõusujoonel ning Eesti ületab Maa planetaarseid piire kõvasti rohkem kui Euroopa keskmine? Peasaalis valitses tugev teeme-ära vaimsus, pakkumaks sellele küsimusele vastuseid nii indiviidi, ettevõtluse, riigi kui kultuuri tasanditel. Kodumajapidamistes võiks näiteks olla rohkem jagatud taristut ja energiasäästu ümber koondunud alternatiivseid süsteeme – vaja oleks säärasest ühiselamisest positiivseid näiteid ja kuvandit. Lendamise vähendamiseks oleks võimalusi kuipalju, puudu on vaid usust, et meil oleks neist muutustest rohkem võita kui kaotada.
Järvemajas nuusutati mulda ja räägiti põllumajanduses nihu läinust. Agrotööstuse riiklikult subsideeritud lineaarsed toimimismehhanismid oleks hädasti tarvis painutada tagasi tsükliliseks: et jääde oleks alati ka toit ja mulda lisatu ei läheks sealt kaduma. Taastava põllumajanduse printsiibid – segakultuurid, teadlik hoolitsus mulla eest, loomsete ja taimsete liikide segi komposteerimine, kasvamise ja lagunemise tasakaal – peaksid saama elementaarseks nii igaühe koduaias kui riiklikul tasandil. Praegune suund lihtsalt hävitab mulda, mis on aga tõsimeeli meie ühiskonna alustala.
Kõik see marinaad toodi endaga kaasa lõpusessioonidesse, kus esmalt visioneeriti üheskoos meie unistuste Eestit aastal 2050. Kui palju vabadust, hoolt, loodust ja aega me küll kokku posisime! Ulmadest vormusid ka konkreetsed tegutsemissammud-soovitused, mida rakendada nii lähitulevikus kui kaugemas perspektiivis. Oli imeline ühistarkusega unistamise kogemus.
Ka lõpupaneelis tõdeti, et julgelt unistamine – ja nende unistuste poole tegutsemine – on tohutult oluline. Igaüks meist saab olla elav näide paremast maailmast ja potentsiaalsest süsteemimuutusest. Tormilised konverentsipäevad võttis kokku lootusrikas tõdemus, et Eesti ongi ju tegelikult üks väike kogukond – mentaliteet, mis võiks soosida eri osapoolte vahelist koostööd, aidata meid üle kroonilisest koostööpuudusest.
TEOkoda on igatahes elevil erinevatest koostöödest, mis selle sündmuse raames tekkisid ja veel tekkimas on. Korralduspartner Biotoopia (Kelli Turmann, Saara Silvia Soasepp) kureeris konverentsiruumi poeetilise kunstikihi, miskaudu tulevase väljakutseid täis teekonna ilu ja vaeva hinnata, rääkimata konverentsile eelnenud “Elukatsete” vestlusõhtutest. Oleme saanud mitmeid soovitusi, koostööpakkumisi ja tänulikke sõnumeid täienenud innust nende paljude nurjatute probleemidega tegelemisel. Tuhat tänu meile kõigile!
Esimese päeva kokkuvõte eelmises postituses.
Fotod: Saara Mildeberg, Lauri Põld
Tasaareng 