Augusti viimasel laupäeval ilmus taas Trinokkel. Võtame lühidalt kokku ja kutsume lugema. Aitäh Trinokli tegijatele, et vaevaks võtsite. Trinokkel pakub lugemiseks ka oktoobris toimuva konverentsi “Elu kasvujärgses Eestis” eestvedajalt ja esinejalt. Loe täpsemalt allpool.
Teravas juhtkirjas võtavad toimetajad Mihkel Kunnus ja Jaak-Kristian Sutt lehe teemad kokku, nagu ikka. Algava septembri puhul on fookus haridusel ja suurel tundmatul, ehk TI-l, millega terve haridussüsteem nüüd rinda pistab. Peamine tõdemus on siin see, et TI ei kao kuhugi ja õpetajaid ega õpilasi ei tohi selles olukorras üksi jätta. Räägitakse ka tasaarengust ja kasvu lõpu paratamatusest. On viimane aeg tegutseda selle nimel, et kehvas olukorras jääks meile valik, kuidas siirduda kasvujärgsesse reaalsusesse. Kaost ei taha ju keegi.
Mihkel Kangur leiab intervjuus, et kool peab õpetama õppima, süsteemselt mõtlema ja siduma ained päriseluliste väljakutsetega, teiste hulgas ka ökoloogilise kriisi ja tehnoloogiasõltuvusega. Rõhuasetus perede ja kogukondade vastutusel, lõimitud projektõppel ja loodusteadliku tegutsemise harjutamisel seab esikohale kvaliteedi, sidususe ja vastutuse, mitte piiramatu tarbimise.
Riinu Lepa kirjutab, kuidas piiranguteta kättesaadav kommertstehisaru õõnestab sügavat õppimist, süvendab noorte sõltuvusi ja jätab õpetajad ning pered üksinda, mistõttu vajame kiireid ühiskondlikke pidureid ja selgeid reegleid. Lepa toob Geoffrey Hintoni sõnumi najal esile vajaduse kujundada haridus- ja majandusmudelid inimeste ning looduse heaolu suunas, mis eelistavad kvaliteeti ja hoolt kontrollimatu tehnokasvu asemel.
Karola Kivilo poolt tuleb väga asjalik ja resoneeruv lugemine ökoängist, kliimaärevusest, leinast ja lootusetusest…kõikidest neist tunnetest, mis saadavad kõiki, kes näevad tuttavat maailma tükk-tüki haaval koost varisemas. Praeguste võimulolijate ja ühiskonna mõjukat tegevusetus, polariseerivad narratiivid, ühiskondlik naeruvääristamine ja üksinda jätmine võimendavad seda tunnet veelgi. Noored on ses mõttes eriti kehvas seisus, sest neil puuduvad kogemus ja oskused nende rusuvate tunnetega hakkama saamisel. Hea uudis on see, et sellele ärevusele on palsamit…lähemalt lugege juba ise. Autor: Karola Kivilo
Dougald Hine arutleb raamatu „At Work in the Ruins“ katkendis, et meile tuttava maailma lõpp ei ole veel maailmalõpp, vaid ühe viisi lõpp, kuidas seda mõista. Ta kutsub loobuma modernsuse päästmise illusioonist ning otsima võimalusi väärikaks lõpuks ja uute maailmade sündimiseks, kus esikohal on hool, külalislahkus ja elu jätkumine varemetes.
Gretel Juhansoo kirjutab, et ajuvamm ehk “brain rot” on noorte seas levinud sisutühi, kuid emotsionaalselt köitev sotsiaalmeediažanr, mida võimendavad nii kasutajate vajadus pingetest põgeneda kui ka algoritmid. Kuigi nähtus võib paista mõttelaiskusena, loob see noortele kogukondlikke sidemeid ja kultuurilisi väljundeid, mistõttu tuleks seda nähtust mõista laiemas sotsiaalses raamistikus.
Maiko Mathiesen TEOkojast räägib oma teekonnast tasaarenguni, selgitab Eesti eripärasid selle liikumise mõistmisel (ja mittemõistmisel) ning toob taaskord välja need viisid, kuidas tasaareng meid kobarkriisis aidata saab. Lisaboonuseks on nõuanded, kuidas igaüks saab midagi ära teha, et maailm oleks parem paik nii enda kui ka teiste jaoks.
Tadeáš Žďárský, üks Tšehhi tasaarengu eestvedajaid, avab oma kogemuse tasaarengu tutvustamise teekonnal. Samuti saab siit kasulikke näpunäiteid mittetulundusliku rohujuuretasandi-liikumise käivitamise ning eduka toimimise kohta, nagu ka polariseeritud maailmas tasakaalu leidmisest.
Lauri Põld analüüsib, kuidas killustunud ühiskonnas süvenevad keelelised ja motivatsioonilised lõhed teadlaste, poliitikute, ettevõtjate ja kodanike vahel, mis takistavad ühist probleemilahendust. Ausus – läbipaistvus huvide, eksimuste ja teadmiste osas – võiks olla ühine alus, millest sünnib usaldus ja koostöövõime ka eri maailmavaadete korral.
Toomas Trapido räägib põneva vaatenurga alt koostööst, sümbioosist, koordineeritusest ja suure pildi nägemisest. Mudeliks on siin meie kõige lähedasem – oma keha ja selle imelised toimimisviisid. Peame selle meeles iga kord, kui tekib kihk kehavälises elus konkurentsi, pretsedenditut üle laipade kõndimist ja ebavõrdsust õigustada. Kui meie keharakud nõnda isekalt toimiks, siis poleks meid olemas.
Toimetajatelt:
Trinokli esikaanel õunapuu
Martin Luther olla öelnud: “Isegi kui ma teaksin, et homme on maailma lõpp, siis istutaksin täna õunapuu.” Kui küsisime intervjuus Mihkel Kangurilt, et kuidas saaksime inspireerida noori just sellise “õunapuud istutava” mõtteviisiga, ütles ta, et noortele tuleb anda võimalus tegutseda mõtestatult: “Äkki ei õiendaks noortega nii palju, vaid katsuks nendega koos midagi ette võtta. Noortel ei pruugi olla selliseid kogemusi, et oskaks ise omale mõtestatud tegevusi välja mõelda. Vähemalt alguses tuleks neid aidata raja otsa leidmisel.”
Tasaareng 