Tasaarengu raamatunurk ärkab taas ämblikuvõrkude alt. Mariliis luges Andy Couturier raamatut “𝗧𝗵𝗲 𝗔𝗯𝘂𝗻𝗱𝗮𝗻𝗰𝗲 𝗼𝗳 𝗟𝗲𝘀𝘀” (2017) ja soovitab seda teistelegi tasaarenejatele.
Teinekord tuleb selleks, et asju kodus selgemini näha, käia ära kusagil kaugel. Autor kohtus oma Jaapanis elatud aastatel kümne eripärase jaapanlasega, kelle lood ta ka üles kirjutas. Nimelt on need inimesed vabatahtlikult astunud välja moodsast linn-karjäär-raha oravarattast ning valinud aeglase, vähenõudliku ja iseseisva elu linnast võimalikult kaugel. Kui Eestis pole selline asi eriline haruldus, siis järsult ja kiiresti moderniseeritud Jaapanis on linnadest maale liikumine üsna eksootiline nähtus, mida ühiskond eriti ei mõista.
Raamatu peategelased on tavalised inimesed, keraamikust filmitegijani, keda ühendab sarnane muster – pea kõik elasid või reisisid mingil eluetapil Indias ja/või Nepaalis, mis on Jaapanile üsnagi vastandlikud maailmad. Neilt käikudelt võeti kaasa nihkunud maailmapilt, mis muutis tugevalt asjaosaliste edasist elukäiku.
Olmelises mõttes tähendab tagasitõmbunud elu muidugi vähem mugavusi, raha, tooteid ja teenuseid. Toitu kasvatatakse ja asjad valmistatakse ise, olmemuresid lahendatakse võimalikult lihttehnoloogiliselt ja paljust lihtsalt loobutakse. Teisalt aga on sellised otsused andnud kuhjaga aega, et lugeda, tegeleda kunsti ja käsitööga, veeta pikki ja sisukaid päevi pere, sõprade ja kogukonnaga, mõtelda ja mõtestada…ja lihtsalt molutada.
Selle raamatu suurim väärtus ongi minu jaoks ida filosoofiaga vürtsitatud vestluste lugemine – need inimesed ei ole tuntud mõtlejad, kuid nad suudavad väga elegantselt ja veenvalt lahti rääkida selle, mis meist ilmselt paljudel hinges kraabib: Mis on elu mõte? Kuhu me kuulume ja kuhu läheme? Milles seisneb tegelikult õnn?
Väga huvitav moment on nende inimeste suhe rahaga. Raha kasutatakse hädavajaliku ostmiseks, kuid see ei ole elu keskpunkt, veel vähem meelelahutusvahend.
Nagu ütleb San Oizumi, Fuji mäe lähedal elav keraamik: “Growing up in poverty I learned that even if I have very little money, that’s not the end of my life. I know I can still have an interesting life without it. I don’t want to be someone who is completely reliant on money, someone who is used by money.” Elu väljaspool üldist tootmis-ja tarbimismulli annab meeldiva sõltumatuse, et mitte öelda vabaduse, mida kinnitab ka Oizumi lugu. Staatust ja võimu idealiseerivas ühiskonnas on selline vaatenurk muidugi skandaalne, kuid annab mõista, et mingi piirini on vaesus meil ka kahe kõrva vahel kinni (eriti läänemaailmas).
Kõige selle juures paistavad nende lugude jutustajad olevat valdavalt rahulolevad ja isegi õnnelikud oma vähesuses. See peegeldub nende jagatud elufilosoofias, rahus ning siiras rõõmus väikeste, igapäevaste asjade üle.
“The Abundance of Less” ei ole õpetus, kuidas elada väljaspool süsteemi. Mitmed jutustajad toovad välja, et ümbritsev modernne maailm muudab nende valitud elu tegelikult lihtsamaks. Tõsiasi, et suurem osa inimesi on lahkunud linna, võimaldab maal üldse elamispinda ja toidu kasvatamiseks sobivat maad leida, ning eks nemadki kasutavad endiselt teenuseid nagu kool ja arstiabi.
Küll aga on need lood kinnituseks sellele, et me saame elada palju vähemaga, ilma kiirustamata ja iseend ning oma keskkonda kurnamata…kui me vaid tahame. Teoorias on see juba tõestatud, ja siin on ka praktilised näited kenasti olemas. Sisuliselt on see tasaareng praktikas. Kui praktiseerivad modernismivõidujooksus liidriteks tõusnud jaapanlased, siis veelgi lihtsam on see meie jaoks, kes me siin kohati endiselt üsna maalähedaselt toimetame.
Võiks muidugi nuriseda, et lahendus ei seisne selles, et kõik inimesed maale kolivad. Pigem on selline täielikult eemaldunud eluviis vajalik selleks, et tuua tagasi sügaval looduses elamise tunnetus ning testida, kuivõrd on linnamugavusteta olme moodsale inimesele üldse jõukohane. Kui need katsed õnnestuvad (ja nad õnnestuvad!), siis on põhjust laiemat muutust agaramalt lükata – jah, midagi juba tehakse, aga peaks palju-palju kiiremini.
Jäägu need kümme lugu meile siis kumavateks laternateks aina süvenevas modernsuspimeduses, et hirm ebamugavuse ja tundmatuse ees meid päris ära ei halvaks.
Tasaareng 