Eestis tavatsetakse mõelda ja öelda tegutseme teaduspõhiselt. Süvenedes selgub, et kahjuks see nii ei ole. Keskkonna- ja looduskaitseteadlane Asko Lõhmus kirjutas lahti, miks ja kuidas. Kasvujärgsus võiks olla
Üha uuesti ja uuesti annab riik signaali, et mõndagi küsimust parem me ei küsi, sest vastused ei pruugi meile meeldida.
Valitsejad on hakanud keskkonnatõde kartma.
On olnud järjestikuseid avalikke ühispöördumisi, mis eri nurkade alt seletasid, miks ja kuidas maailma keskkonnaseisund halveneb. Meediasensatsiooniks muutus üks Rootsi teismeline, kes peamiselt kutsus maailma liidreid üles teadlasi kuulama. On absurdne, et infantiilses publiku jutule pääsemiseks pidi olema laps.
Poliitikutel ja otsustajatel on oluline mõista, mis paneb minema lihtsama vastupanu teed ja teadust ning teadlasi ignoreerima. On loomulik, et raha hääl mõjub tugevalt ja tööstuse lobi on mõjus. Kuid see ei ole tee, mida ühiskonnana võiksime käia.
Asko Lõhmus:
“1. Teadlaste “lugu” ei kõneta.
Ühiskond on rajatud unistustele, mis tunduvad päris. Keskkonnateadlased (vähemalt need, kes tõesti süvenevad) pakuvad aga reaalsust, mis mõjub painava unenäona.
2. Ebamugav info ei ole teretulnud.
Üha uuesti ja uuesti annab riik signaali, et mõndagi küsimust me parem ei küsi, sest meile ei pruugi meeldida vastused.
3. Keskkonnaküsimus on osa laiemast väärtusküsimusest.
… kui asi läheb tõsiseks, muutub põhiargumendiks ikka tarbimine. Mõnikord on see maskeeritud väitega vabadusest, kuid peagi selgub, et seda “vabadust” plaanib inimene kasutada tarbimiseks.
4. Inimesed ajavad segi informatsiooni täpsuse ja olulisuse.
See on vahva psühholoogiline trikk, kuidas arvuline üksikfakt tundub enamasti tähtsam kui kirjeldus suurest protsessist. Keskkonnadebatis saab niisugused fakte kasutada peibutistena, mis juhivad tähelepanu peamiselt kõrvale.
5. Arutelukultuuri ebapiisavus.
Kui teadlasele antakse juba paar korda kõrgel tasemel teada, et riik teda ei vaja, siis teadlane võtab teatavaks. Ta ju näeb, et “riik” vajab neid, kes tooksid sisse raha ja kiiresti.
6. Meid on vähe.
Persoonidele taanduv keskkonnadebatt vaesub ja muutub võimuküsimuseks, argumendid muutuvad sisulistest personaalseteks. Kes on võimul – temal ja tema sõpradel ongi õigus. Teadusega pole siin muud pistmist, kui et tegu on uurimisväärse (aga ka tüütult korduva) nähtusega.
7. Ajakirjandus ei oska keskkonnateemat käsitleda.
Ent probleem on selles, kuidas ajakirjandus on pihustunud eraldiseisvate uudisväärtuslike kildude peegeldamiseks.
Ühiskonnal on õigus valida oma müüdid ja valitsejad. Lihtsalt – ärge nimetage seda teadmispõhiseks ühiskonnaks. Ja iseäranis keskkonnateadlaste kuuldes – ärge rääkige demokraatlikust otsustamisest.”
Tasaareng 