Tallinn, Euroopa rohepealinn 2023, paistab silma mitte tuulikute, vaid nende puudumisega. Samal ajal kui sisemaale kerkivad tuulepargid kohalike protestidest hoolimata, laiub pealinna ümber tuulikuvaikus – justkui taastuvenergia oleks vaid „kaugemate nurkade“ teema. Ometi puhub rannikul statistiliselt rohkem tuult kui sisemaal, mis muudaks Tallinna ümbruse tehniliselt sobivaks ja loogiliseks asukohaks tuuleenergia tootmiseks. Äsja valitsuseni jõudnud ettepanek rajada tuugenid Kakumäele, Tabasallu ja Viimsisse võib olla samm loogilises suunas tuua energiatootmine suurimate energiatarbijate lähedale, see loob teadlikku tunnetust energiatarbimise vähendamise olulisusest. Urmet Neem: „Praegu jääb mulje, et suurimad tuuleparkide toetajad elavad ise neist võimalikult kaugel.“
PÄRNU POSTIMEES: Kus on Tallinna tuulepargid?
Eesti õhuruumis jääb järjest vaiksemaks kuid mitte seetõttu, et lennukeid vähem oleks – lindude arvukus kahaneb murettekitava kiirusega. Vanad metsad koos sobilike pesapuudega lageraiutakse; heinapõllud niidetakse liiga vara ja mürgitatakse, linnalindude elupaigad kaovad koos renoveeritud fassaadidega. Samal ajal kui haruldased linnuliigid hääbuvad märkamatult, võitlevad mõned üksikud aktivistid randtiirude või kassikakkude püsimajäämise nimel, lootes, et keegi veel kuulab – ja reageerib. Kui loodus kaob meie ümbert, siis teeb ta seda tihti mitte karjudes, vaid vaikides. Linnuökoloog Marko Mägi: „Väga jämeda pintsliga joonistades oleme leppinud, et meil ongi tulevikus vaid 30 protsenti lindudest, kes olid kunagi.“
POSTIMEES: Kuhu kaovad Eestis linnud?
Emanuele Coccia kutsub üles nägema elu mitte süü või kahetsuse, vaid muundumise, läheduse ja rõõmu kaudu. Tema vaade ökoloogiale pole hukkamõistev ega pattukahetsev – vastupidi, ta rõhutab elu ringlust ja ühist päritolu kõigi eluvormidega. Igaüks meist pole mitte üksik isend, vaid kehastab miljardeid aastaid kestnud elu ahelat. Sünd pole millegi algus, vaid elu jätkumine; toit pole pelgalt energiaallikas, vaid elu edasiandmine. Surmgi pole lõpp, vaid muundumine. Meis ja meie ümber toimuv pidev taaskehastumine tähendab, et me ei ela isoleeritult, vaid oleme sõna otseses mõttes osakesed teistest. Selline lähenemine muudab näiteks ka linnaruumi tähendust: puud pole pelgalt haljastuselemendid, vaid kaaslinlased, kellega jagame eluruumi. Kui linnad sünnivad inimese armastusest taimede vastu, siis tuleks see armastus ka linnade südamesse tagasi tuua – mitte kui dekoratsioon, vaid kui kooselu alus. Ökoloogiline mõtlemine ei tohiks muutuda pelgaks rehkenduseks ega süürituaaliks – see peab olema elujaatav, kehaküllane ja sensuaalne. Kunsti ja kultuuri ülesanne ei ole hoiatada, vaid näidata, et ühendus teiste liikidega rikastab elu, mitte ei sunni sellest loobuma.
ERR Kultuur: Kahetsus pole inimellu kunagi midagi huvitavat toonud
Margit Adorfi kolumn vaatab kriitilise pilguga kolme juhtumit, mis toovad teravalt esile Eesti ühiskonnas valitseva empaatiapuuduse ja elitaarse arrogantsi. Olgu selleks vastuolulise striimeri luksuslik visiit maksumaksja kulul, Jürgen Ligi üleolev avaldus, et vaesed on paksud, sest nad söövad valesti, või Toivo Tänavsuu süüdistav tiraad sõltuvustes vaevlevate inimeste pihta – kõigis neis kajab läbi sama suhtumine: kes on hädas, on oma hädades ise süüdi. Sedasorti parastamine mitte ainult ei süvenda sotsiaalset lõhet, vaid kaotab igasuguse arusaama inimeste tegelikest elutingimuste ja põhjuste seostest, miks keegi on sattunud keerulisse olukorda. Kaas- ja vastutustunde asemel domineerib avalikus ruumis üleolev silmakirjalikkus, mis õigustab enda hoolimatut mugavust ja positsiooni teisi alandades. Margit Adorf: „Alustaks sellest, et püüame oma sõnade ja tegudega vähem ülekohut külvata. Ei telli tiktokkerile eralennukit, ei parasta endast kehvemal positsioonil inimeste üle ja ei upita teiste õnnetuse najal enda minapilti.“
EPL Arvamus: Kes on vaene, see on loll, arvab meie rahandusminister
Looduses liikumine on vaimse ja füüsilise heaolu seisukohalt üha olulisem, ent selle kasvav populaarsus linnalähedastel rohealadel toob kaasa ka uusi pingeid ja väljakutseid. Inimeste ootused, liikumisharjumused ja arusaamad looduskeskkonna kasutamisest on erinevad – mis ühele on rahulik elamus vaikuses, võib teisele olla aktiivne treeningupaik või lihtsalt otsetee. Konfliktide ennetamiseks tuleb rohealade planeerimisel arvestada erinevate huvirühmade vajaduste, looduskeskkonna taluvusvõime ning sotsiaalsete suhetega, mis nende alade kasutamisel tekivad. Isiklik heaolu ei tohiks tulla looduse arvelt – iga samm, raja- või lõkketegu võiks alguse saada mõttest, kuidas hoida korras ka seda keskkonda, millelt me oma elujõu saame. Reeda Tuula-Fjodorov, Kadri Erit: „Tegelikult ei pruugi misiganes harrastusliikumine ise – rattasõit, jooksmine, koeraga jalutamine – oma olemuselt üldse häiriv olla, kuid võib selliseks kergesti kujuneda, kui ununeb teineteisega arvestamine ja lugupidav suhtumine looduskeskkonda.“
ERR Novaator: Ühe minuti loeng: kuidas teha looduses liikudes pai endale ja keskkonnale
Vasaksirge kritiseerib Euroopa Liidu roheagenda sisulist õõnsust. Ehkki EL reklaamib end kliima eestkõnelejana, on selle rohepööre pigem turunduslik pakend fossiilsele status quo’le. Tõelist süsteemset muutust ei toimu – roheline kasv tähendab lihtsalt kasvu jätkumist uue nime all. Kliimakriis kaubastatakse ja muudetakse investeerimisvõimaluseks, samal ajal kui keskkonnakahju ja ebavõrdsus delegeeritakse lõunasse. Tegelikult tähendab see, et Euroopa elustiili säilitamise nimel hävitatakse loodust lihtsalt mujal. Just töötavad inimesed ja vaesemad riigid maksavad kinni rohepöörde kulud, samas kui suurkorporatsioonid saavad toetusi. Lahendused, mis võiksid olla tõhusad – nagu tootmise ja tarbimise vähendamine või majanduse aeglustamine – on teadlikult välistatud kui poliitiliselt ebapopulaarsed võimalused. Tõeline rohepööre saab toimuda ainult siis, kui me loobume kasvuimperatiivist ning loome solidaarsusele ja vastutustundele tugineva uue ühiskondliku ja energiamudeli. Dalia Doman: „Rohepöörde investeerimiskavadest on kõik reaalselt mõjusad valikud, nagu tootmise vähendamine, tarbimise piiramine või energianõudluse langetamine, teadlikult välja kirjutatud kui poliitiliselt võimatud.“
Tasaareng 