Hiljuti toimunud “Elukatsed” vestlusõhtul esitati küsimus looduse rollist meie kriisikindluses. Vestluspaneeli julgeolekuekspertide vastus oli ühtne: 𝐥𝐨𝐨𝐝𝐮𝐬 𝐥𝐨𝐨𝐛 𝐦𝐞𝐢𝐥𝐞 𝐭𝐮𝐫𝐯𝐚𝐭𝐬𝐨𝐨𝐧𝐢 𝐧𝐢𝐧𝐠 𝐦ä𝐧𝐠𝐢𝐛 𝐨𝐥𝐮𝐥𝐢𝐬𝐭 𝐫𝐨𝐥𝐥𝐢 𝐫𝐢𝐢𝐠𝐢𝐤𝐚𝐢𝐭𝐬𝐞𝐬. Metsad ja märgalad moodustavad kaitseliini, on varjumiskohaks ning pakuvad ka toiduturvalisuses vajalikke loodusande.
Heidame nüüd pilgu päriselt Eesti looduses toimuvale. Ilmselt olete kursis erinevate analüüsidega, et hetkel võtame me rohkem, kui jõuab taastuda. Mis tähendab, et see tegevus võib tuua ajutise majandusliku kasu, hetkelise rahasüsti, kuid millise hinnaga? Ukrainas toimuv ning ajalooline kogemus näitavad, et vaenlane sõdib kõige edukamalt avatud vaateväljaga aladel. Metsaseid ja soiseid piirkondi, kus saab korraldada varitsusi, aga välditakse. Ka pomme ei hakka keegi massiliselt metsa heitma. Seega on metsik loodusmaastik niigi väikese ja olematu strateegilise sügavusega Eesti suurim trump ja kaitse. Terviklik loodusmaastik suurendab oluliselt meie võimalusi hoida Eestit need kriitlised päevad, kuni ootame liitlasi.
Intensiivse metsaraie ja turbaväljade jätkuva kaevandamise varjus õõnestame oma julgeolekut ja ellujäämisvõimalusi sõja korral. On viimane aeg võtta meie rikkumata loodusmaastik arvesse riiklikes julgeolekuplaanides ning kooskõlastada need plaanid reaalsuses toimuvaga.
Pildid on tehtud Maru külas Viljandimaal, kus toimusid eelmise aasta Teokoja sügispäevad. Seal otsustasime muuhulgas näiteks “Elu kasvujärgses Eestis” konverentsi korraldamise 2025. aastal. Tol hetkel me veel ei teadnud, et see elurikas ja varjuline metsatukk, kust seeni korjasime ning mille ääres saunas käisime, raiutakse nädala pärast maha. Jääb üle olla õnnelik, et saime sealt ilusa kogemuse, mida keegi meilt ära võtta ei saa.
Tasaareng 