Ahoi! Seekordne meediakas tuleb sotsiaalsete teemade fookusega, sest nohh…on ka põhjust, ütleme nii.
Kliimaministeeriumi tellitud eluasemete kättesaadavuse uuringust selgub, et vaba turu tingimustes muutub eluasemete tasukohasus Eestis järjest kehvemaks. Samal ajal süvenevad mitmed ühiskondlikud ruumilised probleemid, nagu segregatsioon ja eeslinnastumine, mis ei muuda lõpuks mitte kellegi elu paremaks. Uuring viitab, et olukorda saab parandada vaid suurem riiklik sekkumine. Uuringu autorid Toomas Tammis ja Andres Ojari leiavad, et kokkuvõttes on kõige mõistlikum hakata hoolitsema väiksema sissetulekuga inimeste elukeskkonna eest selleks, et ühiskond oleks sidusam ning kõigil oleks turvalisem ja parem elu. Selline järeldus kõlab väga tasaarengulikult, kas pole?
Uuring: Eestis halveneb eluasemete kättesaadavus liialt vaba turu tõttu / ERR Novaator
Eveliis Padar räägib EPL-is tõsiasjast, et räägime ehk liiga kergekäelisest võrdsetest võimalustest olukorras, kus koolides on tüdrukud võrreldes poistega kehvemas olukorras nii rahaliselt kui füüsiliselt. Miks? Põhjus on igakuine menstruatsioon – teema, millest ikka veel sosinal nurga taga räägitakse. See teema on justkui tabu ka maksude reguleerimisel – miskipärast tähendab naine olemine igakuist väljaminekut hügieenitarvetele, mis ülal toodud 20%-le ühiskonnast on vägagi tuntav. “Kas osta leiba või hoopis tampoone?” ei peaks olema dilemma tänapäeva “võrdses” ühiskonnas. Tänuväärt lugemine.
Haavatavatest gruppidest rääkides…Eestis on küll rahvast vähe, aga miskipärast kipub oluline osa neist riigil pidevalt kahe silma vahele jääma. Praxis mõttekoja tehtud analüüs näitab, et maksumuudatuste mõjude uurimisel on lähtutud üldisest mõjust kogu elanikkonnale, võtmata arvesse, et ca. 20% sellest elanikkonnast on rahalises mõttes väga haavatavas seisus juba niigi – üksikvanemad, eakad, puudega inimesed, lasterikkad pered, mitte-eestlased. Kurioossel kombel on need inimesed pärast maksuküüru kaotamist veel kehvemas olukorras – sinna, kus on, tuleb juurde; ja sealt, kus juba niigi pole, võetakse ka see viimane ära. Ebavõrdsus süveneb ja lõppkokkuvõttes viib see alla terve ühiskonna heaolu. Lähemalt loe Novaatorist.
Merilen Laurimäe ja Isabel Mari Jezierska: maksumuudatused viivad ebavõrdsuse kasvuni / ERR Novaator
Suurt rolli meie vaadete kujundamisel mängib ajakirjandus, nö. neljas võim, kes võiks olla sõltumatu ning objektiivne. Paraku puhuvad praegu teised tuuled. Kaarel Tarand kirjutab Sirbis: “Üleilmsed ja Euroopa trendid ei anna praegu paraku alust eriliseks optimismiks. Nagu äsjases aruandes on märkinud Euroopa Kodanikuvabaduste Liit, õõnestavad valitsuste poolne avaliku meedia mõjutamine ja meediaväljaannete koondumine väheste omanike kätte meedia sõltumatust ning lämmatavad arvamuste mitmekesisust.” Lähemalt loe Sirbist.
Siht silme eest kadunud / Sirp
Lõpetuseks mõned mõtted demokraatiast. Aimar Altosaar arutleb, et demokraatia, mis tundub meile justkui iseenesestmõistetav, nõuab tegelikult pingutust. Seda on näha Ameerika Ühendriikides, kus pikk demokraatlik ajalugu on kodanike huvi ja teadlikkust justkui vähendanud – küll kõik saab korda. Paraku praegune olukord seda lootust väga ei soosi ning on ohumärgiks ka Eestile, kus võimukoalitsioon teeb jõulisi otsuseid alla poole ühiskonna toetusega. Mitte ainult ei teeni see meie ühiseid huve, vaid teeb karuteene ka demokraatiale, sest aina enam nähakse lahendust “kõva käe” poliitikas. Ajaloost teame, et kuhugi heasse kohta see ei vii.
Aimar Altosaar: Usalduseta ei pea demokraatia kuigi kaua vastu / Postimees
Hääd lugemist ja hoiame meele erksa!
Tasaareng 