Suve hõngu on õhus tunda, ja selle võrra muutub ka meediaülevaate ilmumine pisut kaootilisemaks…aga ta siiski ilmub! Proovime sel korral vaadelda ilmaelu pisut filosoofilisemast vaatenurgast ja uurime koos artiklite autoritega, mis võiks olla elus ja ilmas päriselt oluline.
Karl Multer arutleb finantsvabaduse kui elu eesmärgi üle, tuues välja, kuidas raha, üürikorterid ja aktsiaportfellid on muutunud uueks usuks, mille nimel loobutakse tööst, kuid sageli ka elu tähenduslikkusest. Kui töö nähakse vaid koormana ja raha kogumist ainsa sihina, võib saavutatud vabadus osutuda sisutühjaks vaakumiks, kus puudub struktuur, suund ja sisemine rahulolu. Passiivne tulu ei pea tähendama passiivset elu – rikkus võib olla kütus, aga elujõud sünnib ikkagi mõtestatud tegevusest ja eneseteostusest. Multer kutsub üles looma uut narratiivi, kus töö ei ole vältimise objekt, vaid võimalus kasvada, luua ja olla osa millestki tähenduslikust.
Digitaalsest üleküllusest väsinud Sveta Grigorjeva paneb suveks ühismeedia kinni ja valib selle asemel sihitu kulgemise, raamatud, rattasõidud ja päriselu märkamise. Ta ei otsi romantilist tehnoloogiavaba utoopiat, vaid mõtestab uuesti vaikuse, igavuse ja kohalolu väärtust ajas, kus iga hetk peab olema mõõdetult produktiivne. JOMO – nauding kõrvale jäämisest – võtab FOMO koha ja suvi saab võimaluseks aeglustuda, lahti lasta ja lihtsalt olla. Vaikne ja pehme vastuhakk tähelepanumajandusele, mis nõuab meie ajalt ja närvisüsteemilt järjest rohkem, pakkumata vastu midagi tõeliselt toitvat. Olla kohal, mitte edukas; tunda, mitte jagada – see võibki olla kõige radikaalsem suveplaan.
SIRP: Tere tulemast koledate inimeste aeglasse suvve!
Kaarel ja Madli Vanamölder heidavad pilgu tänapäeva linnaruumi kujundamisele, kus „kogukonna“ nimel toimuvaid algatusi varjutab sageli teadvustamata kolonialismi muster. Näiliselt kaasavad ja heatahtlikud projektid – olgu see tänavalõigu „rikastamine“ või „tajuaed“ koertele – võivad osutuda väikese huvigrupi vaikseks, ent sihikindlaks ruumihõivamiseks, millel napib laiemat mandaati. Sõna „kogukond“ annab sageli ebaproportsionaalse võimu esindada „kõiki“, kuigi tegu on konkreetse idee eest seisva huvigrupiga, kes rakendab angloameerika eeskujusid Eesti oludes ilma konteksti arvestamata. Just sel põhjusel oleks ausam ja täpsem rääkida huvigrupist, mitte kogukonnast – see aitaks vältida vaikseid ümberkujundamisi, mille demokratiseeritust pole kunagi keegi tegelikult kontrollinud.
Virgo Siil kirjutab isetegemisest kui elustiilist, mis ühendab loomingulise eneseväljenduse, füüsilise töö, vaimse tervise turgutamise. Ja kõik see on parajalt sõltuvust tekitav. Isetegemine ei ole ainult praktiline tegevus, vaid sügavalt eksistentsiaalne vastus industrialiseeritud, tarbimiskesksele ühiskonnale, kus inimene kipub kaotama sideme iseenda, oma oskuste ja keskkonnaga. Just käed-küljes tegutsemine annab talle turvatunde, enesekindluse ja vabaduse – võimaluse luua endale sobivat elukeskkonda ilma delegeerimiseta, ilma vajaduseta osta või tellida. Säärane maailmataju ja eluviis kõlab vastu kasvavale vajadusele vähendada sõltuvust tsentraliseeritud süsteemidest ja taastada inimestes võime iseseisvalt luua, parandada ja hoolida – nii endast kui ka ümbritsevast.
Tasaareng 