TEOkojakas Farištamo Eller mõtiskles eelmisel reedel ilmunud Sirbis, et ehk tasuks ehitada ühiskonda, kus avalik huvi ei oleks midagi kõrvalist ja tüütut, vaid esmatähtis ja peamine?
Ühiskond, mis seab esikohale lõputu kasumi ja majanduskasvu, ei saa jätkusuutlikult toimida piiratud ressurssidega planeedil. Sir David Attenborough terav tõdemus „kes arvab teisiti, on kas idioot või majandusteadlane“, raamib Farištamo Elleri mõtiskluse vajadusest keskenduda hoopis ühishüvede ja -huvide teenimisele. Eestis on otsustamine koondumas kitsale äri- ja erakondlikku huvi esindavale ringile – efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, mille liikmed on peamiselt valitseva poliitilise ringkonnaga seotud suurärimehed, on selle ohtliku arengu kurb ausammas. Avalikkus jääb pealtvaatajaks, samal ajal kui elukeskkond halveneb ja rahva hääl marginaliseerub. Küsimus, mida Eller esitab, on põhimõtteline: miks peaks kasum olema püha, aga loodus, hoolivus ja õiglus on miskit kõrvalist?
Alternatiivid ei ole utoopia, vaid juba olemas – sotsiaalsed ettevõtted, nagu FairPhone, Tony’s Chocolonely ja Mäemõisa Mullaelu, tõestavad, et kasvuootuseta ettevõtlus edendab nii looduskaitset kui hoiab inimväärikust. Loodus ei ole taburet, mille igaüks võib ümber lükata ilma tagajärgi kartmata – selle väärtus ulatub üle põlvkondade ja liikide ning on meie kõigi ühine vastutus ja võimalus. Sõnum on selge – lõputu kasum ei peaks olema inimõigus, selleks peaks olema hoopis jagatud heaolu. Kasvu asemel tuleks austada piire. Keskkonna, sissetulekute ja võimu piiritlemine loovad sidusama, õnnelikuma ühiskonna. Ubuntu vaimus – „mina olen, sest meie oleme“ – sünnib elu, millest ei ole vaja võtta puhkust, vaid mis ise ongi puhkus.
Tasaareng 