Sireli- ja piibelehelõhnane kevad rõkkab ja kutsub õue! Seekordne ülevaade on teie ees!
Kõigepealt tsitaat biosemiootikult Kalevi Kullilt novaatorist: “Kui seda tunnet looduse vastu pole, siis inimene on mõnes mõttes harimata. Ühtegi liiki ei saa nimetada läbinisti kurjaks või kahjulikuks – selline vaade on inimeste enda vildakus. Iga liik täidab oma rolli. Ja kui me ei suuda enam koos elada isegi nendega, kes meid natuke torgivad, siis kaotame peagi kogu oma loodusrikkuse,” sõnas ta. Tema sõnul levib ka valikulist loodusarmastust. “Kui lind on nunnu, siis on hästi, aga kui ta häälitseb, tahaks teda eemale peletada,” lausus Kull.
Kalevi Kull: “Biosemiootik: looduse suhtes ükskõikne inimene on harimatu”
Priit Pärnapuu kirjutab Õhtulehe külgedel sellest, kuidas Eesti saavutas 2022. aastal läbirääkimistel justkui kompromissi, et kliimamuutuste tagajärjel tekkinud kasvuhoonegaaside heitkogused võib jätta kliimakohustuste täitmise hindamisel arvestamata. Euroopa Komisjon leiab aga värskes eelnõus, et heitkoguste arvestamata jätmise õigus tekib alles siis, kui kliimamuutuste tagajärjel on Eesti hakanud sarnanema Hispaania ja Kreekaga. Miks üldse sellist kokkulepet tahta saavutada? On ju teada, et Eestis majandatakse metsi liigintensiivselt, mistõttu on nad muutunud sidujatest emiteerijateks. Üldse tuleks Eestis kiiremas korras vaja hakata loodust väärtustama elusana, mitte teda tappes rahaks vahetada.
Sirbist jagame seekord kolme lugu. Kõigepealt:
Maarja Siiner: Kust tuleb küllus ja kuhu kaob vabadus ehk Mis on hoolivuse hind?
“Isaiah Berlin eristab negatiivset vabadust – vabadust kohustustest – positiivsest vabadusest – võimest enda impulsse ja tarbimist üldise hüve nimel ise piirata. Søren Kierkegaardi järgi käitub just nii küps ja eetiliselt toimiv ühiskonna liige. Eesti poliitilistes aruteludes rõhutatakse seni peamiselt õigust negatiivsetele vabadustele. Suhkrumaksu ja alkoholiaktsiisi pole vaja: inimesel peab olema õigus tarbida, juua ja süüa seda, mida ise tahab. Kiiruskaameraid pole vaja, sest tahame sõita, nagu ise paremaks peame. Kuid me ei räägi sellest, mille arvelt need vabadused tulevad – näiteks riigi suurenevate tervishoiukulude arvelt. Piirangute seadmine endale või riigi poolt indiviididele või ettevõtlusele ei tähenda ainult ametnike- või politseiriiki – see võib olla lausa hädavajalik suuremate hädade ja kulude ärahoidmiseks tulevikus.”
Timo Maran kutsub üles keskkonnasolidaarsusele.
“Üleskutse keskkonnasolidaarsusele on seega kaheosaline. Esiteks, mitte lubada looduskaitseregulatsioone vähendades Eesti loodusressursse väikesearvulise majandusoligarhia valdusse, vaid hallata looduskeskkondi kogukondade ühiselt jagatud, väärtustatud ja hooldatud varana. Ja teiseks, laiendada arusaama loodusest kui ühisvarast hõlmama kõiki liike, kes ökosüsteemide loomisesse ja kujundamisesse tegelikult panustavad.9 Seda vähemalt ulatuses, mis võimaldaks loomadele ja taimedele piisavad looduslikud maa-alad, et nad saaksid liikidena pikka aega püsida. Inimese mugavus ja omakasu ei saa olla olulisem teiste liikide ellujäämisest.”
Ja viimane seekordses valikus on Lauri Laanisto “Looduses sisaldumise eitamise lõppjärgu arut(l)usi”
“Kui rääkida keskteest, looduse ja mittelooduse mõistlikust kompromissist, siis 30% loodusele jätmine on meie heaolu säilitamise seisukohast absoluutne miinimum. See on nagu Indiasse toiduseiklusele minemine ainult ühe paari trussikutega. Mida kauem seigelda, seda tõenäolisemaks muutub, et ei vea välja.
Loodust inimese jaoks keskkonnana käsitledes kaotab loodus oma iseväärtuse ja muutub millekski, millele saab muuhulgas panna kõiksugu silte: hea ja halb, kasulik ja kahjulik, ravimtaim ja umbrohi jne. Keskkonnaks taandatuna on loodus inimese teenistuses. Kuid looduse pakutavad teenused, tingimuste soodsus ja ressursside ohtrus sõltuvad looduse looduslikkusest. Loodusel ja loodusel on aga suur vahe ning just selle vahe pisendamine või lausa eitamine on veel üks tavapärane viis loodust majanduse huvides saboteerida.”
Mõnusat lugemist ja rõõmu kevadest!
Tasaareng 