Ahoi! Reedesest meediaülevaatest sai märkamatult pühapäevane! Mis seals ikka, parem hilja kui…
Viimasel ajal hoogu koguvast metsatormist ei saa üle ega ümber. Valitsuse 70:30 otsus, mis kahtlaselt metsatöösturite nägu on, tekitab ühiskonnas suurt vastukaja ning pahameelt. Selle realiseerumine tähendaks juba praegu ca. 37 400 ha metsa kaitse alt väljaarvamist ja see oleks alles algus…maagiline 70% vajaks pidevat tasaarveldamist ning kaitsealuste metsade pindala rappimist. TÜ professori Asko Lõhmuse sõnul on selline rangelt protsentuaalne arvepidamine reaalsusega vastuolus ning on põhjust kahtlustada, et see on ka seadusevastane. Hoidke silm peal ning ärge laske end suvesoojusel uinutada, sest see lugu ei ole kohe kindlasti veel läbi. Nagu siin-seal kõlanud on, siis praegu on viimane aeg midagi öelda ja teha…sest varsti enam ei saa.
Metsasõda tulekul? Valitsuse suurdiil metsatöösturitega võib olla seadusevastane / Postimees
Siia juurde paneme ka Lea Larini arvamuse Sirbis. See räägib enese, ja meie kõigi eest.
Loodusvaenulikud otsused / Sirp
Looduse kõrval näitab meie elukvaliteeti, hoolivust ja tarkust ka linnaruum, milles elame ja arhitektuur, mida püstitame. Puhas rõõm on tõdeda, et Eesti ajaloo esimene riigiarhitekt Tõnis Arjus mõtleb ruumikujunduses sotsiaalsete ning keskkondlike teemade peale ja vaatab ajas pikalt ette. Edukas tuleviku ruumiplaneering arvestab ka sellega, et rahvastik pigem kahaneb ning ressursse pole piiramatult: “Ruumipoliitikas on võimalusi päris palju. Üks olulisi põhimõtteid on kooskasutus, mis tähendab laias laastus seda, et investeering ei pea olema tohutult suur, vaid peab paremini läbi mõtlema, kuhu ja mida teha.
Ringmajanduse põhimõtete järgi tuleb esmalt läbi mõelda, kas on üldse vaja midagi uut ehitada või on juba olemas taristu, mille saab kasutusse võtta. Kui tuleb siiski midagi ehitada, saab võib-olla juba olemasoleva ära kasutada.” Kõlab üsna tasaarengulikult.
Ruum näitab, kas inimesest hoolitakse / SIRP
Järgmised kaks lugu toetavad üksteist ja pakuvad ka mõnusat nädalalõpu-lugemist. Keskkonnateemade pärast mures noortele heidetakse tihti ette, et nad ise selles destruktiivses süsteemis edasi elavad, mõistmata, millist julgust ning ettevõtmist nõuab süsteemist väljamurdmine. Mõnedel, paistab, on see õnnestunud ning sellest on sündinud üks inspireeriv intervjuu. Kuuleme noori rääkimas sellest, mille eest nad seisavad ning kuidas tulevad toime kliimaärevusega, mille parimaks rohuks on nende sõnul tegutsemine – toidu kasvatamine, eetilised valikud ja vabatahtlik töö ning oma kogukonna leidmine. Võtame eeskuju!
Lõpuks kirjutab Mihkel Kangur mõnusa loo lihtsa elu olemusest ja võludest. Elame mullis, et rohkem on uhkem ja kõik peab pidevalt kasvama, kiiremini-kõrgemale-kaugemale. Ja siis ei jäägi hetkegi selleks, et peatuda ja endalt küsida: “Mida ma tegelikult tahan?” Ja need sügavalt hingest tulnud vastused võivad olla päris üllatavad. Teinekord aitab selle mõistmiseks lähedalt vaadelda mõnd teist kultuuri, mis ei ole veel kaotanud oma sidet ammuste juurtega.
Mihkel Kangur: lihtsal elul on suured võlud / Edasi
Muide, tohutult ilus aeg on praegu. Maailm justkui helendab ja sirelid lähevad kohe õide. Ärge unustage seda märkamast, et hoolimata kõigest võib olla nii palju ilu, mida tahaks väga hoida 
Tasaareng 