Emadepäev tuletab meile meelde hoolivust – mitte ainult pereringis, vaid ka ühiskondlikus ruumis. Kuidas me kujundame keskkonda, milles kasvavad tulevased põlvkonnad? Hoolimine tähendab ka vastutust otsuste ees, mis määravad, kelle hääl on kuuldav, kellel on ruumi, ja kelle tulevik jääb kitsaks. Ja nagu ütleb Teokojakas Jaanika Altraja: iga päev võiks olla emadepäev!
Tallinna kaasamiskeskuse näitus näitab selgelt: mediaanpalga eest saab kodu vaid tööstusrajoonis. Eluasemekriis ei ole juhus, vaid tagajärg süsteemist, mis soosib spekulatsiooni ja erahuvi. Näitus toob esile, kuidas mujal on avalik võim sekkunud: Viinis on alates 1920ndatest ehitatud sadu tuhandeid stabiilse hinnaga kortereid. Ka Eestis saaks võimaluste asemel piirangute ruumi kasvatada. „Ükski laps ei peaks sündima olukorda, kus oma tuba on abstraktne unistus,“ kõlab sõnum makettide ja kaartide kaudu.
Sirp: Villem Saar: Kui koduost käib üle jõu
Kuumalained ja põuad ei ole enamasti “loodusõnnetused”, vaid jõukuse tagajärg. Uuring ajakirjas *Nature Climate Change* näitab, et maailma kõige rikkam üks protsent on keskmisest 26 korda enam panustanud eluohtlikesse kuumalainetesse. Samal ajal on nende investeeringud suunanud raha süsinikumahukatesse valdkondadesse. Teadlased soovitavad maksustada varasid, mitte tarbimist: „Varadega seotud heitmeid maksustada on tõhusam, kui kehtestada üldist süsinikumaksu.“ Paraku on enamik katseid ülirikaste maksustamiseks jäänud vaid sõnadeks.
ERR: Uuring: kliimat kütavad paljuski maailma ülirikkad
Kui maailm tõmbub pingesse, ei aita jooga ega ajajuhtimine üksi. Katrin Aava selgitab, et tõelist vastupanuvõimet loob kuuluvustunne ja koostöö. „Alles siis, kui inimene tunneb, et on grupi liikmete jaoks väärtuslik, suudab ta anda endast parima.“ Kriisid toovad kaasa stressi, kuid ka võimaluse tugevdada suhtevõrgustikke, mis suurendavad usku, et muutused on võimalikud. Kultuursed ühishetked, nagu laulupeod, on rohkem kui traditsioon – need on turvatunde allikad.
ERR: Katrin Aava: Ühe minuti loeng – kuidas äreva ajaga paremini toime tulla
Kristel Vilbaste mõtiskleb hirmude päritolu üle – teleekraani taga hirmudest toituv inimene ei märka enam tõelisi ohtusid enda ümber. Mürgised taimed, mille kasu või kahju sõltub sageli teadmatusest, on saanud hirmu sünonüümiks, kuigi paljud neist aitavad elu päästa. „Mitte kunagi ei saavuta me looduse üle kontrolli,“ kirjutab Vilbaste. Selle asemel tuleks õppida loodust mõistma, mitte teda kardetud kategooriatesse lahterdama. Hirm ei kao keelustamisega, vaid tasakaalukate teadmiste ja austava suhtumise kaudu.
Sirp: Kristel Vilbaste: Ära toida oma hirme ehk Mürgine, mürgisem, mürgiseim
Tallinn alustas seni suurimat linnahaljastuse projekti, mille käigus istutatakse iga vastsündinud lapse kohta puu – teiste hulgas ka viljapuud nagu „Liivi kuldrenett“ ja „Krügeri tuviõun“. See pole pelgalt rohepööre, vaid väärtust loov liigutus, mis toob elurikkuse ja maitse linna tagasi. „Tänapäeval ei ole paljudel kortermajades elavatel lastel maal vanavanemaid,“ märgib projektijuht Kristiina Kupper, viidates vajadusele tuua loodus sinna, kus lapsed elavad. Iga puu istutamine maksab koos hooldusega ligi 1000 eurot – panus tulevikku, mitte kulu.
Me ei pea elama määramatuses üksinda ega lootusetult – koos saab kujundada keskkonda, mis seab elu esikohale, mitte kasumi. Kui väärtustame ühist tarkust ja loome ruumi, kus elujõulisus ei sõltu sissetulekust ega omandist, saab võimalikuks ka teine tee.
Tasaareng 