Teokojakas Mariliis Kõuts kirjeldab äsja Postimehe lisana alustanud Trinokkel’is, kuidas pärast Teist maailmasõda hoogsalt kasvanud majandus ja tarbimine on muutnud ühiskonna ülimalt ressursi- ja energiamahukaks. Loodus on järjest enam kurnatud, ent kasvukeskne SKP-mudel jätkab sama rada, arvestamata keskkonna piire.
“Rohekasvu” lootus – idee, et tehnoloogia abil saab majanduse keskkonnamõjusid vähendada – on seni jäänud tõendamata. Kuigi efektiivsus võib vähendada kulusid tooteühiku kohta, toob see sageli kaasa üldise tarbimise suurenemise (nn Jevonsi paradoks). Fossiilkütuste tarbimine püsib endiselt rekordtasemel, mis seab küsimärgi alla kiire asendamise võimalikkuse.
Tehnoloogia pole imerohi, sest igasugune uuendus võib tekitada uusi riske või võimendada olemasolevaid. Tehisintellekt kasvatab energiavajadust ja selle rakendused sõltuvad erahuvidest, mis ei pruugi soosida looduse kaitset. Üha rohkem ilmneb, et lõputu kasvuideoloogia läheb vastuollu keskkonna taluvuspiiridega.
“Kasv kasvu enda pärast” tuleb ümber mõtestada. Vajame alternatiivset plaani, kus austame loodusseadusi ja kohaneme reaalselt eksisteerivate piiridega. Mida varem sellesse suunda liigume, seda tõenäolisem on, et jääme keskkonnamuutustega toime ning säilitame inimsuse ja elukeskkonna tasakaalu. Tasakaalust väljas elu ei saa lõputult kesta – muutusteks on viimane aeg.
https://trinokkel.postimees.ee/8222901/trinokkel-mariliis-kouts-tasakaalust-valjas-elu
Tasaareng 