Teokojakas Farištamo Eller kirjutab Äripäeva esseekonkursil, et praegune ühiskondlik eluviis ja otsustamismehhanismid vajavad põhjalikku muutmist, et vältida keskkonna lõplikku pöördumatut kahjustamist. Ta viitab Firenze ülikooli professori Ugo Bardi mõttele, et ühiskond näib samaaegselt õitsevat ja sooritavat suitsiidi: me teame, et tuleb tegutseda, ent sisulised muutused takerduvad.
Kes vastutab?
Olukorda, kus vabaühendused, teadlased ja tavalised inimesed nõuavad rohkelt samme kliima ja looduskeskkonna kaitseks, pidurdavad tihtipeale poliitikud. Näib, et poliitikute enda huvid võivad olla vastuolus vajalike muudatustega, eriti kui nende toetajateks on suured ettevõtted või finantseerijad, kelle äri- ja majandustegevus ei soodusta keskkonnasõbralikku poliitikat.
Majanduskasvu keskne mõtteviis
Neoliberaalne vaade, justkui majanduskasv oleks kogu ühiskonna keskne eesmärk on aegunud. Ressursside ületarbimine tähendab paratamatult keskkonna hävingut, seega tuleb õppida loodusseadusi tunnustama ja lähtuda neist ka otsuste tegemisel. Järjest enam majandusteadlasi leiab, et majanduskasvu asemel on võtmetähtsusega ühiskonna võrdsemaks muutmine: näiteks vara ja kasumi maksustamine, jõukuse ülempiirid ja võrdsuse suurendamine loovad aluse inimeste üldise õnnelikkuse kasvuks.
Poliitikute ühekülgsus ja lobitöö mõju
Poliitikasse pääsemiseks läheb tarvis palju ressursse, mistõttu on suuräridel lihtne erakondi rahastada ja nende suunamist mõjutada. Lisaks on poliitikud sageli sarnase sotsiaalse taustaga ning kipuvad otsuseid tegema oma klassihuvide järgi. Suur roll on ka lobistidel, kes võivad olla koguni riikide delegatsioonide koosseisus rahvusvahelistel läbirääkimistel, mõjutades tõsiselt keskkonnapoliitikat. Kas avalikes huvides tegutsejate häält tuleks eraldi esile tõsta, et see rahastatud lobitegevuse varju ei jääks.
Vajalikud sammud
Tühistamise kultuur, kus keskkonnakaitsjaid ning ühise hüve eest seisjaid sildistatakse äärmuslasteks, tuleb lõpetada. Senine süsteem – pidevad ümarlauad ja koosolekud ilma tõsiste otsusteni jõudmata – pidurdab muutuste elluviimist. Tuleks ümber disainida viis, kuidas otsustajate hulka üldse pääseb, ning luua mehhanismid, mis soodustavad otsuste langetamist keskkonna säilimist silmas pidades.
“Vabadus” ei tohi piirduda rahalise kasu maksimeerimisega, vaid selle keskmes peab olema elukeskkonna hoidmine, sest lõpuks peavad ka inimesed ise oma tegevuse tagajärgedega hakkama saama.
Järeldus
Ühiskonna fookus tuleb nihutada ülemajanduslikult mõtteviisilt tasakaalukamale, loodust austavale tegutsemisele. See tähendab poliitilises protsessis suuremat läbipaistvust, ressursside õiglase jaotamise eelistamist ning tugevamaid hoobasid professionaalse lobitöö mõju tasakaalustamiseks. Elleri sõnum on selge: ellujäämiseks vajame senisest otsekohesemaid, ulatuslikumaid ja keskkonda hoidvaid otsuseid – ning uudseid süsteeme, mis neid otsuseid tegelikult teha võimaldaksid.
Tasaareng 