Teokojakas Lauri Põld mõtiskleb Müürilehe veergudel inimese ning ühiskonna ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse olemusest.
“Ühiskondade moderniseerimisprojekti keskmes on olnud valgustusajast pärit arusaam ratsionaalsest inimesest. Viimaste kümnendite irratsionaalsuspuhangud näitavad, et tegemist on müüdiga, mida uskuma jäädes saeb inimkond oksa, millel istub.[—]
Ratsionaalsuse ideaal eeldab, et inimesed teevad informeeritud valikuid, mille eesmärk on maksimeerida kasu või minimeerida kahju. Tegelikkuses on inimestel sageli piiratud info, piiratud ajumaht, piiratud ajaressurss ja nad tegutsevad hoopis piiratud ratsionaalsuse olukorras.[—]
Kollektiivsed uskumused, müüdid, ideoloogiad ja religioon võivad suunata terveid ühiskondi tegutsema viisil, mis teaduslikust vaatepunktist näib absurdne. Samuti on poliitilisel ja majanduslikul eliidil tihti motivatsioon hoida alal narratiive, mis teenivad kitsa ringi huve, mitte ei aita kaasa ühiskonna kui terviku ratsionaalsele edenemisele.[—]
Mingi taseme ületamisel ei too majanduse paisutamine enam kaasa õnne või elukvaliteedi kasvu, vaid pigem võimendab keskkonnakahjusid, lõhestab ühiskondi ja tekitab stressi. Majanduskasv on oluline, kuni see aitab rahuldada inimeste põhivajadused ning parandab juurdepääsu haridusele, tervishoiule ja teistele elukvaliteeti tõstvatele teenustele. Kui ühiskond jõuab teatava elatustasemeni, muutuvad inimeste rahulolutunde ja tervikliku heaolu määramisel oluliseks muud tegurid peale sissetuleku (nt suhted, kogukonnatunne, keskkond, elukeskkonna turvalisus jne). Suurenenud tootmise ja tarbimise surve ületab looduse taluvuspiire, soodustab ühiskondlikke lõhesid ja tekitab inimestes üha rohkem vaimset või füüsilist stressi. Nii on hakatud aina enam rääkima vajadusest leida uusi, tasakaalule keskendunud arenguviise, mis põhineksid kohalikul tootmisel, taastuvatel ressurssidel, sotsiaalsel innovatsioonil, koostööl ja solidaarsusel. [—]
Seega on inimkonna ratsionaalsuse tulevik praegu lahtine. Ühelt poolt kasvavad teadmised, paraneb tehnoloogia, suureneb teadlikkus. Teisalt kasvavad ka riskid, kriisid ja müra, mis takistavad mõtestatud lahenduste rakendamist. See, mis suuna maailm võtab, sõltub meie teadlikest valikutest. Kas otsustame astuda sammu eemale lõputu kasvu mantrast ja pöörduda tõeliselt ratsionaalse, tasakaalu otsiva tasaarengu poole? Kas tunnistame, et ratsionaalsus ei tähenda vaid arvude, vaid ka väärtuste, eetikaprintsiipide ja ökoloogilise realismi mõistmist?”
Loe mõtisklust täispikkuses Müürilehest
Tasaareng 