Ahoi!
Kui eelmisel nädalal oli meie fookus metsal, siis seekord heidame pilgu veidi sügavamale kultuuri ja inimpsühholoogia laante vahele, puudutades servapidi ka aina suuremaks väljakutseks muutuvat modernsust. Sel nädalal on pea täielik Müürilehe soolo, aga mis parata…mis nad siis avaldavad nii head kraami.
—
Keskkonnapärimus on põnev valdkond, mis mängib meie elus suuremat rolli kui ehk arvame. Viimase 150 aastaga on maailm tundmatuseni muutunud, aga kiire tempo pole suutnud kustutada vanu looduskultuurilist vaistu, mis meie sees endiselt edasi elab. Keskkonnapärimus on jube kasulik, sest annab aimdust, milline suund võiks toimida looduseteemade kommunikatsioonis. Ehk siis – kuidas rääkida neist asjadest nii, et tänapäeva inimesed (kes oma sisimas on ikka sama juurikad ja ebausklikud nagu vanarahvas muiste) ka kuulaks ja aru saaks.
“Ökoloogiline teadmine muutub käitumuslikuks, kui seda ei võeta lihtsalt bürokraatliku regulatsioonina, vaid kui vältimatut ja kasu toovat käitumiskoodeksit. Traditsioonilise keskkonnafolkloori analüüs näitab, et pelgalt karistushirmu õhutamine ei ole tõhus viis juurutada eetilist ja jätkusuutlikku käitumist, vaid tekitab pigem trotsi ja soovi süsteem üle kavaldada.”
Reet Hiiemäe: Mida on rohekommunikatsioonil õppida keskkonnapärimusest? / Keel ja kirjandus
Jagasime vahepeal artiklit maskuliinsetest aktivistidest, ehk õigupoolest nende puudumisest. See teema hargneb mitmeks intrigeerivaks lõimeks, millest üht, noorte meeste radikaliseerumist, käsitleb Katarina Budrik Müürilehes. Tegelikult on siin koos kaks artiklit. Esimene osa (Uut tüüpi poliitilise lõhe retsept) käsitleb meeste ja naiste eraldumise põhjuseid ja väljavaateid. Teine osa on keskendunud lahendustele. Kuna probleemi juured jooksevad kokku sotsiaalmeediasse ja sellest tekkinud isolatsiooni, siis seob pakutud lahendusi ühisnimetaja – teine inimene; olgu selleks siis õpetaja, sõber, pereliige või terapeut. Kadunud hinged saab tagasi tuua sihipärase, kannatliku ja hooliva tööga. Küsimus ongi selles, kas meie suudame aina vaenulikumaks muutuvas maailmas säilitada piisavalt sedasama hoolivust, mille eest me ise seisame, ja jagada seda ka neile, kes ise on selle oskuse juba minetanud?
Katarina Budrik: Sotsiaalne õmblemiskoolitus, ehk kuidas päästa mehed / Müürileht
Katarina Budrik: Uut tüüpi poliitilise lõhe retsept / Müürileht
Sarnasel teemal jätkab Triinu Meres, kes kirjutab ühiskonnas sügavalt juurdunud saavutamisvajadust, meie enda väljamõeldud nähtamatust käest, mis ühteaegu kannustab ja kägistab. Ja selle individuaalse tunde võib rahulikult laiendada tervele ühiskonnale, ka majandussüsteemile. Ilmselt on kõigile tuttav see pidevalt kuklas istuv ärevus, et pean veel selle ja selle ära tegema/ostma/saavutama ja siis teised näevad, et ma olen edukas, ja siis ka õnnelik… aga kas ikka olen? Saavutused ja tunnustus on muidugi elu loomulik osa, meeldiv kaasnäht, aga kas need peaksid, ja saaksidki?, olla eesmärk omaette, või suisa õnnelik olemise eelduseks?
“Minu meelest on väärtuslik elu, elamist väärt elu selline, mille sees elaja leiab: „Mul on hea olla. Olen õnnelik. On hea olla mina.”
See on aga teravas, lausa intensiivses vastuolus suhtumisega: „Peab saavutama, vaid saavutustes on elu mõte!” Minu positiivne programm oleks, et vanem, kes tahab luua oma lapsele mõttekat elu, võtab harjutamisest ja treenimisest frustreeritud noorukesel ümbert kinni ja ütleb: „Kama see klaver/oda/vööeksam/matemaatikahinne, ma armastan sind ikka. Ei ole maailmalõpp, kui sa ei oska. Mis siis, kui keegi teine suudab ja saab ja sina mitte. Mis siis, kui sa ka istuma jääd – sa oled ikkagi maailma toredaim! See ei ole nii tähtis, see ei määra su elu!”
Triinu Meres: Võitmine pole mingi võit / Müürileht
Lõpetuseks natuke palsamit hingele. Võtame nüüd selle aja korraks maha ja ökofilosofeerime koos Jane Remmiga.
“Positiivsust ja lootust vajame üha enam, et teistmoodi – eri viisidel – tegutsedes, teisi perspektiive nähes ja mis-oleks-kui mõeldes suurte ja võimukate kõrval hakkama saada. /…/ Mauch kirjutab, et mingil juhul ei tohi alahinnata ökoloogilist kriisi ega olla põhjendamatult optimistlik, kuid selleks et pessimistlikud uudised meid ei halvaks, vajame lootust pakkuvaid lugusid, mis innustaksid mõtlema alternatiivsetele tulevikuvõimalustele. Vajame ökoloogilist ja sotsiaalset aeglustumist, sealjuures ei pea heituma, kui muutused avalduvad pikaldaselt ja tagasilöökidega5. Kuigi aeglus võib kiirustavas keskkonnas frustreerida, see ka inspireerib. Näiteks on üha enam kuulda, et kunstiväljal tegutsejad on asendanud lendamise aeglasemate, aga tunnetuslikumate reisimisviisidega. Lootusrikkaid narratiive loovad ja rakendavad ka paranduskeldrid ja kohvikud, talgute, permakultuuri, kaasavate kunstipraktika viljelejad, üldisemalt aga bioregionalism, vabatahtlik lihtsus ning kasvujärgsuse poole liikumine.”
Tasaareng 