Oehh…võtab ohkama uudismaailm. Samas saab iga päev imestusest suurte silmadega lugeda, kuulata ja vaadata, mis suunas nii Eesti kui kogu maailm liigub ning kelle eeskuju ka kohalik valitud võim kõige rohkem järgida soovib. Kas valitud suund on õige, sõnad vastavad tegudele ning kelle huvides see kõik võiks olla, jäägu igaühe enda otsustada. Päevad on pikemad, õhus on kevadet ja muutuse kärssavat hõngu
Peaminister Kristen Michali plaan muuta Eesti „põhjamaiseks Iisraeliks või Lõuna-Koreaks“ keskendub majanduskasvu kiirendamisele ja riigikaitse tugevdamisele, kuid selle hinnaks on looduskaitseliste regulatsioonide vähendamine ning avaliku sektori rolli kahandamine ettevõtlust piiravate ametite likvideerimise kaudu. Selline lähenemine ignoreerib keskkonnakriisi ja süvendab ebavõrdsust. Majandusmudel, mis põhineb intensiivsel kasvu ja ekspordi soodustamisel, tähendab ka suurenevat sõltuvust ressursikasutusest, energianõudlusest ja välistööjõust, mis on vastuolus kestlikuma ühiskonnakorraldusega. „Meie tahame lihtsamaid reegleid ja näiteks ka looduskaitse puhul leevendusi uutele investeeringutele või konkreetselt oskustöötajate palkamisel. Need toppavad, aga ettevõtjad soovivad seda ning majandus vajab neid muutusi,“ märkis Michal, jättes siinkohal selgitamata, mida vajab keskkond säilimiseks ning ettevõtlusväline enamus ühiskonnast heaks ja täisväärtuslikuks eluks.
DELFI: Michal, mis on sinu tegelik plaan?
Eluasemekriis on Eestis muutnud kodu taskukohasuse üha suuremaks probleemiks – Tallinnas pole enam ühtegi linnaosa, kus keskmine inimene saaks omale kodu osta, ning üürimine on võimalik vaid äärelinnades. Peamine põhjus on 1990. aastate erastamislaine, mis jättis eluasemefondi peaaegu täielikult erakätesse, muutes kodud spekulatiivseks kaubaks. Maa müük kõrgeimale pakkujale ning lammutamine on viinud selleni, et uued elamispinnad on kättesaadavad vaid neile, kes suudavad turu määratud hinna maksta. Lahenduseks nähakse eluasemekooperatiivide ja avaliku sektori suuremat rolli, mida näiteks Viinis ja Stockholmis on edukalt rakendatud. Samuti tuleks lõpetada linnamaa müümine ning suunata see pikaajaliste avalike huvide teenistusse, et tagada eluasemete parem kättesaadavus. Lisaks tuleb ümber mõtestada lammutamiskultuur – renoveerimine ja olemasoleva ruumi nutikas tihendamine on olulised mitte ainult eluasemeprobleemi, vaid ka kliimakriisi lahendamisel. Eluaseme kättesaadavus ei ole pelgalt majanduslik küsimus, vaid puudutab laiemalt ühiskonna väärtushinnanguid ja planeerimisotsuseid. „Nõnda suure erakättesse kuuluva eluasemefondi probleem on selles, et turg seab tulevastele liitujatele hinna, mis pole enam keskmisele eestlasele kättesaadav.“
EESTI PÄEVALEHT: Arhitektid: kallis kodu ehk eluasemekriis on kohal
Enefit Green peatas osaliselt tuuleelektri tootmise, kuna elektrihind oli madal ja tootmine poleks olnud kasumlik. See toob esile sügavama probleemi: taastuvenergia tootmise eesmärk peaks olema stabiilne ja keskkonnasõbralik elektrivarustus, kuid praegune turuloogika paneb tootjad eelistama kasumit isegi siis, kui energia on vaja lihtsalt süsteemi tasakaalustamiseks. Selline olukord näitab, et energiaturu süsteem pole kohandatud taastuvenergia ülekaalu jaoks – puuduvad piisavad salvestuslahendused ja paindlik tarbimine, mis võimaldaksid odavat rohelist energiat kasutada ka siis, kui turuhind on madal. Kliimakriisi seisukohalt on see probleem. Süsteem soosib fossiilkütustel põhinevat juhitavat tootmist, samal ajal kui taastuvenergia seisab mitte sellepärast, et tuult poleks, vaid kuna turumajandus ei kohane selle uue reaalsusega. „See ei ole keeldumine, vaid majanduslik paratamatus, mis tuleneb turuolukorrast.“ See paratamatus viitab, et energia tootmise ja tarbimise korraldus vajab põhjalikku ümbermõtestamist, kui soovime päriselt liikuda kestlikuma süsteemi suunas.
POSTIMEES: Eesti riigifirma keeldub odava hinna korral tuuleelektrit tootmast
Eestis on pakendite ringlussevõtt küll seadusega reguleeritud, kuid praegune süsteem lonkab kahte jalga – tootjad lükkavad vastutuse tarbijatele ja riigile, paljud pakendid ei ole tegelikult taaskasutatavad ning suur osa plastist jõuab põletusahju. Joosep Vimm rõhutab, et probleemi lahendamiseks tuleb korduskasutus muuta normiks, panna tootjad oma pakendi eest reaalselt vastutama ning muuta sorteerimine inimestele lihtsaks ja loogiliseks. Ressursiraiskamine ei ole ainult keskkonnaküsimus, vaid ka poliitiline probleem – paljuski sõltub pakendite toormaterjal ebademokraatlikest riikidest, mis muudab meid haavatavaks. „Ahju ja mäkke ei saada me protsente, vaid tonne päris materjali. See on ressurss, mis on loodusest ammutatud.“
ERR: Joosep Vimm: pakendid panevad meid sõltuma ebademokraatlikest riikidest
Lõpetuseks pöörame pilgu müürilehe veergudele. Kunstnik Jane Remm ja disainer Marta Konovalov mõtisklevad Müürilehes selle üle, kuidas tegutseda teadlikumalt ja vähem, ilma et see tähendaks kaotust või loobumist. Kuidas võiksid kunst ja disain aidata reageerida kriisidele, julgustades aeglasemat ja hoolivamat tegutsemist. Keskne idee on leida tähendust väheses – parandada, kohandada, taaselustada vanu oskusi ning märgata nii loodust kui ka inimesi enda ümber. Nad leiavad, et tõeline muutus ei tule uue loomise kaudu, vaid seniste harjumuste ja tegutsemismustrite ümbermõtestamisest. Oluline on õppida tegema asju koos, väärtustama kohalikke ressursse ja leidma rõõmu lihtsuses, selle asemel et pidevalt midagi uut ja „paremat“ taga ajada. „Me ei peaks otsima lahendusi, et teha jäägist midagi uut, vaid astuma sammu tagasi ja mõtlema, kuidas tegutseda nii, et jääke üldse ei tekiks.“
Tasaareng 