Varakevade (ja muutuste) hõngu on juba õhus tunda, ning see tõsiasi on äratanud vahepeal talveunne suikunud välismeedia ülevaate. Talveunes oldud aja jooksul on nii mõndagi ootamatult pöördelist ja pöörast toimunud, jõujooned vahetavad suunda, vanad maskid langevad ning uued pannakse ette. Kostüümid ja ülikonnad on uued kuid näitlejad samad nagu ikka. Usun, et enamus selle ülevaate lugejatest on kursis olulisega, mis maailmas juhtub, seetõttu proovin sel korral pakkuda vaadet valikule uudistest, mis suurema kära taustal varjatuks jääda võivad. Nende olulisust hinnaku igaüks ise.
Prantsusmaa otsustas tõsta lennupiletite nn “solidaarsusmaksu”, et vähendada riigieelarve puudujääki ning soodustada õiglasemat maksukoormust ja keskkonnasäästu. Kuigi Air France ja Ryanair on sellele vastu, väites, et kõrgemad maksud halvendavad konkurentsivõimet ja reisimisvõimalusi, usub valitsus, et see aitab rahastada rahvusvahelisi abiprogramme ning edendab keskkonnasäästlikumat eluviisi. „See on märk sotsiaalsest ja ökoloogilisest õiglusest,“ toonitas rahandusminister Amélie de Montchalin, viidates sellele, et enim lendavad just jõukamad inimesed.
The Guardian: Flight costs from France to rise as government more than doubles air tax
Keenia valitsus on jõuliselt alustanud Mau metsas elavate Ogiekide kogukonna küüditamist nende esivanemate põlisaladelt, põhjendades seda looduskaitsega. Inimõiguste juristid usuvad, et päris ajend on süsinikukrediitide turult raha teenimine: valitsus soovib suurendada oma kontrolli metsa üle, mis on väärtuslikuks „süsinikusidujaks“. Esiteks rikub see juba olemasolevat kohtuotsust, mis tunnustab Ogiekide õigust jääda oma põlisaladele, teiseks kahjustab vägivaldne väljatõstmine kogukonna kultuuri ja elatusallikaid, Ogiekid on ajalooliselt toimetanud metsas jätkusuutlikult, hoides elus nii oma traditsioone kui ka metsa ja kogu ala enda ökoloogilist tasakaalu. Kolmandaks näitab olukord, et süsinikukrediitidega kauplemine võib olla silmakirjalik – kui põliselanike huvide ja õiguste kaitse jääb tagaplaanile ning keskkonna säilitamist kasutatakse ettekäändena vaid tulusa ärivõimaluse loomiseks.
BBC: Kenya’s Ogiek people being evicted for carbon credits – lawyers
Suurbritannias on hoogustumas Eestiski kanda kinnitanud paranduskultuur, kus katki läinud esemetele antakse uus elu, vähendades nii jäätmeid, süsinikuheidet kui ka kulusid. Mitmel pool tegutsevad pop-up paranduskohvikud, „Fixing Factory” tüüpi töökojad ja vastav väljaõpe innustavad inimesi asju mitte ära viskama, vaid otsima keskkonnasäästlikumat ja odavamat alternatiivi. Sellega hoitakse elus käsitöö- ja remondioskusi, mida koolides enam ei õpetata. Suurt eeskuju annab ka Austrias käivitunud „remondikupongide” süsteem, mis muudab seadmete putitamise kulutõhusamaks ning aitab vähendada elektroonikajäätmete hulka.
„See on nii tore algatus, milles kaasa lüüa. Teed midagi positiivset ja loodetavasti kasulikku … see on lihtsalt väga mõnus koht, kus olla,” kirjeldab Fixing Factory vabatahtlik Tony Woolf sealset sooja ja innustavat õhkkonda.
Ashaninkade kogukond on edukalt taastanud oma territooriumi Lääne-Amazonase Amonia jõe ääres, tõrjudes ebaseadusliku raie ja veisekasvatuse ning rajades tugevad põlluharimis- ja haldusmudelid, mis tagavad nii toidujulgeoleku kui ka põlismetsa puutumatuse. Nende sihikindel tegevus on nüüd laienenud laiahaardeliseks koostööprojektiks nimega OPIRJ (Organization of Indigenous People of the Jurua River), mille eesmärk on parandada tosina põlisrahva haldustavade kvaliteeti ja seeläbi säilitada 640 000 hektarit troopilist metsa. „See ei ole lihtsalt üks järjekordne projekt. Mängus on kultuuriline muutus. See on hädavajalik, et kaitsta siinset elu, territooriumit ja siin elavaid põlisrahvaid,” selgitab Ashaninkade ja OPIRJ juht Francisco Piyãko.
AP News: The Amazon’s Ashaninka tribe restored their territory. Now they aim to change the region
Viimastel aastakümnetel on eriti tehnoloogilise innovatsiooni tõttu tekkinud täiesti uus ülirikaste kiht – supermiljardärid, kelle vara ületab 50 miljardi dollari piiri ja kellest paljud juhivad globaalse mõjuga ettevõtteid (Tesla, Amazon, Meta, Alphabet jm). Ainuüksi 24 supermiljardäri käes on ligikaudu 3,3 triljonit dollarit meie ühisest ressursist genereeritud jõukust, mis moodustab praeguseks üle 16% kogu miljardäride varast. Peamiselt aktsiahindadest sõltuvatel ultrarikastel on enneolematu poliitiline ja majanduslik mõjuvõim, sellega kaasneb oht demokraatlikule otsustusprotsessile ja kogu maailma tasakaalule: varade kontsentreerumine väheste kätte suurendab ebavõrdsust ühiskonnas ning annab kontrollhoovad käputäie inimeste kätte. „See on üsna jalustrabav, kuidas mõne inimese netoväärtus kasvanud on, võime peagi näha esimest triljonäri” märgib uuringufirma Altrata vanemanalüütik Maya Imberg
WSJ: Meet the World’s 24 Superbillionaires
Lõpetuseks ka üks positiivne nupuke tasaarengust: Tasaarengu liikumine kogub Barcelonas üha enam toetajaid, pakkudes lõputu majanduskasvu asemel hästi toimivat ja keskkonnaga kooskõlas head elu. Austraalias dokumentaalfilmiga “Less Is More: Can Degrowth Save the World?” tuuritanud filmitegija Alvaro Alvarez toob näiteid nii ühistulistest eluasemelahendustest kui ka muutunud hoiakutest, mis tõmbavad järjest suuremat tähelepanu ka Austraalias – eriti seoses eluaseme hindade tõusuga. Tasaarengu laiemaks juurutamiseks on oluline arusaam, et edu ei tähenda rikkuse koondumist, vaid õiglast ja kestlikku elu kõigile. “Äärmiselt problemaatiline tõsiasi on see, et suur osa inimestest usuvad endiselt, et ühel ainsal inimesel võib olla tohutu varandus ning et seda nähakse eduloona.” nendib ajakirjanik ja filmitegija Alvarez.
Mongabay: ‘Degrowth’ gains a foothold in Barcelona and support internationally
Mõnusat kevade ootust, päikeselisi ja vihmast sombuseid päevi ning pidagem meeles, et suvaline uudis kuskil kaugel välismaal võib peagi olla igapäev meie oma kodukamaral.
Tasaareng 