Meediaülevaade #37

Ahoi! Meie (nime poolest reedene) meediaülevaade on nagu võlur – ta ei jää kunagi hiljaks ega jõua liiga vara, vaid ilmub täpselt õigel ajal. Seekordne ülevaade sündis siis laupäevase pärastlõuna laiskushetke pealt.

Keiu Telve räägib produktiivsuse pidevast survest, mida oleme ilmselt kõik kuulnud. Eesmärgid, edukus, saavutamine, tunnustus, karjäär, kõrge positsioon… kõik soovivad oma lüngad nende sõnadega täita, kuigi lõpuks jääb selgusetuks, kelle jaoks me seda kõike teeme? Teiste? Neid tegelikult ei huvita – kõik tegelevad oma siseilmaga. Iseenda? Heakene küll, aga miks mul siis enam üldse vaba aega pole? Elu ise nagu oleks ka endale ATH diagnoosi saanud. Keiu teeb teemasse mõnusa sissevaate ja mainitud saab ka tasaareng!

Tore, et viimasel ajal tasustamata tööst rohkem räägitakse. Mis see on? Kes sellele rohkem aega pühendab? Ja miks see oluline on?

Isabel Mari Jezierska ja Tali Kletter: “Tänu tasustamata hooletööle sünnivad lapsed, nende eest hoolitsetakse ja valmistatakse ette ühiskonda astuma. Tänu tasustamata hooletööle hoitakse perekond alal. Tasustamata hooletöö on sotsiaalse sidususe tagaja, ühise väärtusruumi looja, heaollu panustaja. Tänu tasustamata hooletööle ei jäeta abivajajaid hätta – hoolitsetakse haigete ja eakate, puudega inimeste, pere ja sõprade eest. Tasustamata hooletööta ei oleks tootmist, tulu või kapitali, ei oleks majandust, kultuuri ega riiki. Tasustamata hooletöö loob tingimused selleks, et ühiskonnas kasvaksid peale uued produktiivsed töötajad ja nad saaksid astuda neid toetavasse keskkonda.

Keskkonnasäästlike lahendustega on tihtipeale nii, et need toovad kaasa hulga kasu ka teistes valdkondades, näiteks kogukondade tugevdamine. Annika Joy Meitern ja Jane Raamets räägivad toidujagamisest. Toidukapid on hea näide sellest, kuidas vähendada toiduraiskamist ning samas saada teada, millised on naabri maitse-eelistused. Siinkirjutaja näiteks jätaks kappi kõik lagritsakommid, mis kogemata tema majapidamisse satuvad. Samas, hea meelega võtaks vastu ingveri-ja koriandrimaitselisi palasid. Maitsemeelte variatsiooni loogikat arvesse võttes saaks head asjad kogukonnas niimoodi laiali jagada, et kõik oleks rõõmsad.

Sirbi esseekonkurss on viimasel ajal kõvasti laineid löönud. Meie põikame tekkinud ristlainetest mööda ning juhime tähelepanu hoopis Valdur Mikita teise koha saanud tööle. Teile tõtt rääkides on meie kirjutajad kõik inimesed ja iganädalane meediaülevaade on ühe inimese tasaarengu nägu ja tegu. Seekordset nimetut tigu kõnetas Mikita tekst väga. Esiteks seal kõlanud küsimused: “Kuidas elada, kui meie ja tuleviku vahel lõriseb hundikoer, kui inimese hinge imbub ajaloo sünge paine? Kuidas tasakaalustada elamise raskust sellest samast elust sündiva helgusega?” Ja siis selline mõte: “Hingamine on tuleviku loomine ja see on peaaegu kõik, mida inimene saab teha. Hingata sisse. Ja siis jälle välja. Elu mõte on selles, et aidata maailmal hingata.”

Niisiis, ärme unusta hingata – ikka sisse ja välja, ning vapralt edasi sammuda kasvava varju kiuste!

Pildil on kasutatud Kaljo Põllu “Päikesevene” (1978)