On valus jälgida seda, kuidas ühiskond näib järjest enam rebenevat. On selge, et erinevatel inimestel ongi erinevad mõtted, seisukohad, ehk ka teadmised, mis kõik tuleb meie erinevatest taustadest, haridusest, kogemustest ja lähedastest. Eks ikka juhtub, et iseenda mõtteid ja arvamusi peetakse kõige õigemateks ja teiste hoopis erinevad seisukohad näivad tihtipeale rumalad, isegi lausvaled.
Väga väga palju on siiani kõlanud seda, et eestlane on alalhoidlik, vaikne ning pika, isegi liiga pika kannatusega, et eestlane ikka eriti ei tule välja streikima ja oma arvamust avaldama. Aga et võiks. Et küll oleks vaja, et eestlane ikka võtaks kätte ja seisaks oma seisukohtade eest, ütleks välja oma arvamused ja seisaks nende eest.
Näib, et nii ongi nüüd juhtunud – inimesed on üle Eesti hakanud oma seisukohti avaldama, aktiveerunud, korraldavad kohtumisi ja arutelusid, uurivad ja puurivad, küsivad… Põhjus näib olevat see, et inimesed tunnevad, et nende kodud on ohus. Ja oma kodusid on inimesed asunud kaitsma. Sest kui ise ei kaitse oma kodu, siis kes kaitseb?
Kahjuks on vastandumise külvamist palju ja ometi võiksid poliitikud ja otsustajad püüda rahvast liita. Ükski Eesti inimene ei ole ju üleliigne. Meid pole siin üldse nii paljugi. Meil kõigil võiks ka olla oma koht Eesti elu suunamises ja kujundamises, meil võiks olla õigus arvata ja arutada ilma hirmu tundmata, et meid seepeale kohe sildistatakse. Isegi ekspertide tasandil on olnud juba kuulda muret, et ei tea, kuidas öelda välja mingeid ekspertseisukohti nõnda, et ei saaks mingit silti kohe külge. Selline meeleolu ei ole targa arutelu ja debati jaoks enam sobiv.
Millest aga meedias kõneldi? Jahiga seoses tuleb aegajalt kujuteldamatuid õudusi välja. Näiteks rahvusvahelisel galgode päeval 1. veebruaril, mis on pühendatud Hispaania hurtadele, et tõsta teadlikkust nende kurvast olukorrast Hispaanias, ilmus Kertu Jukkumi artikkel: Hispaanias tapetakse igal aastal kümneid tuhandeid koeri – põhjus on õõvastav
“Mida piinavamal moel loom hukatakse, seda suurem on jahiõnn. Lisaks pesevat see maha koeraomaniku häbi, kui tema hoolealune kolleegi penidest aeglasem oli või vähem saaki ette ajada suutis. Iganenud uskumus viib veebruaris, iga jahihooaja lõpus koerte taevasse kuni 100 000 looma. Ja see kõik ei toimu mõnes kauges riigis, vaid siinsamas Euroopas, täpsemalt Hispaanias.”
Postimees: Hispaanias tapetakse igal aastal kümneid tuhandeid koeri – põhjus on õõvastav
Kui juba loomade julma kohtlemise teemaga alustasime, jätkame elusloomade transpordi teemal. Nimelt päästis Austria politsei veoki haagisest 265 Eesti vasikat, kellest üks oli juba surnud. Ilmselt ei mõtle liiga paljud sellele, millised elutingimused on teistel, eriti teistel liikidel. Aga et neid teisi lausa veetakse mööda Euroopat pikkade vahemaade taha ja seda väga halbades tingimustes… Ilmselt ei ole liialt küsimist, et aga miks just nii, ja ehk saaks ka teisiti.
Kes poleks kuulnud sellest, et Tallinna vanalinnas päriselanikke eriti enam polegi, vaid on külaliskorterid ning varimajandus. “2024. aastal tehtud uuringu põhjal on tänaseks Eestis välja kasvanud umbes 40 miljoni euro suuruse aastakäibega majandusharu. Regulatsioonide puudumine tekitab võimaluse varimajanduseks, kus tegutsejatel puudub ametlik palk, haigekassakaardist rääkimata. “
On omamoodi põnev lugeda sellest, et kuigi turismisektor on üldiselt rangelt reguleeritud ja Tallinnas on Colliers Balticsi andmetel umbes 7400 hotellituba, millele kehtivad reeglid tuleohutuse-, hügieeni- ja keskkonnanõuete osas, siis lühiajalise majutuse valdkonnas valitseb aga otsesõnu öeldes anarhia. “Tallinn on üks väheseid Euroopa pealinnasid, kus külaliskorterite turg on täiesti reguleerimata ja vohab varimajandus. Olematut regulatsiooni on õigustatud väitega, et tegemist on oma kodu puhkuse või muu eemaloleku ajaks välja rentimisega. Tegelikkuses „jagavad“ umbes 79 protsenti Eestis platvormide kaudu majutuse pakkujatest aastaringselt kaht või enamat korterit ja turul tegutseb suisa 25 korteriga „kodujagajaid“. “
EPL: Tallinna abilinnapea: aitab! Külaliskorterite anarhiale tuleb teha lõpp
Viimaseks looks toome välja intervjuu Valdur Mikitaga Maalehes kirjaniku sünnipäeva puhul. Mikita küsib olulise küsimuse: “Kuidas on võimalik, et Eesti-suuruses riigis, kus inimesi pole ollagi, muutub metsamaa lühikese ajaga süsiniku sidujast süsiniku õhku paiskajaks? Selle varjamiseks alustati aegade suurimat propagandakampaaniat. Vaat see on õudne ja hirmutav. Kuidas on võimalik muidu täiesti normaalses ja demokraatlikus riigis teha kümme aastat ühtejutti sellist ajupesu? See näitab, kui lihtne on lollitada inimest – küsimus ei ole selles, kas seda saab või ei saa teha, küsimus on selles, mis see maksab.”
Maaleht: Valdur Mikita: põrgu- ja paradiisitee on sel kevadel teineteisele ohtlikult lähedal
Soovime kõigile rahulikku olemist ja rahulikku tarkust. Et jätkuks valmisolekut kuulda ja kuulata ning võimalust metsa ära eksida, sest nagu Mikita ütles: “Niikaua, kuniks on meil veel võimalus metsa ära eksida, elame rikkas maailmas.”
Tasaareng 