Ilmalõpu ootamise luksus

Aet Annist teokojast kirjutab Vikerkaares ilmalõpu ootamise luksusest.

“Kliimaprotestid nõuavad tegevust nüüd – kohe, praegu. Aeg on protestides erakordselt olulisel kohal, nagu ka tulevik. Ebamäärane tulevik horisondil, millega me end vaevalt seostada suutsime – 2100, mingi inimkonna hoomamatu homne –, on nüüdseks muutunud tajutavaks ja konkreetseks. Ajajoon on justkui lühenenud sedavõrd, et tulevik ongi nüüd – aktivismi esteetika, rõhud ja poeetika tõstavad seda esile taas ja taas. Kuus aastat tagasi oli see 12 aastat. Osadel plakatitel oli paari aasta eest juba „Meil on veel vaid 3 aastat“. Ja üha enam on pildil sõnum „Me oleme hiljaks jäänud“. Ajajoon on sedavõrd lühenenud, et tulevik ongi nüüd. Kas need ajahorisondiga toimunud muutused protestidel suudavad paremini näidata tulevikku täna, ületada piiri tänase ja tulevase vahel?”

Terence McKenna: „Apokalüpsis pole miski, mis oleks tulemas. Apokalüpsis on suurel osal planeedist juba kohal – ja ainult seetõttu, et elame kesk uskumatuid privileege, muust maailmast sotsiaalselt eraldatud mullis, on meile endiselt kättesaadav apokalüpsise ootamise luksus.”