Müüdimurdja #5

Uue aasta esimene müüdimurdja murrab käibekeelse väljendi, mida liigagi tihti kasutatakse “paratamatu” ebaõigluse põhjenduseks.

Müüt #5: “Tugevam jääb ellu”, ehk ebavõrdsus on loodusseadus ja inimühiskonda ning majandusse paratamatult sisse kodeeritud.

Lühike vastus: See eksitus tuleneb vääralt lahti mõtestatud darvinismist. Darwini evolutsiooniteooriat tsiteeritakse moonutatult, justkui ainult füüsiliselt tugevamad või loomult agressiivsemad jäävad ellu. Tegelikkuses on Darwini teooria palju nüansirikkam – kohastumine, mitte pelgalt jõud, määrab, kes suudab edukalt ellu jääda nii looduses kui ka majanduses.

Charles Darwin sõnastas 19. sajandil loodusliku valiku (natural selection) põhimõtted. Darwin leidis, et liikide kohastumused ja muutused toimuvad keskkonnas valitseva surve mõjul – isendid, kes on oma keskkonnaga kõige paremini kohastunud, suudavad tõenäolisemalt ellu jääda ja järeltulijaid saada.

Siiski kasutatakse Darwinit tsiteerides ekslikult fraasi “survival of the fittest” (tugevam jääb ellu), mida Darwin ise kasutas esmakordselt alles pärast seda kui filosoof Herbert Spencer võttis selle fraasi kasutusele võtmaks kokku Darwini ideed, kuid kahjuks liigselt tema teooriaid lihtsustades, andes nendele toore jõu ja agressiivse alatooniga tõlgenduse. Tegelikult tähendas “the fittest” Darwini kontekstis kõige paremini kohastunut, mitte kõige tugevamat, kiiremat või domineerivamat.

Darwini algne teooria rõhutas, et kohastumine on mitmetahuline ja sõltub konkreetsest keskkonnast.

Näiteks:

– Mõnel liigil on ellujäämiseks kasulik olla väike ja märkamatu, et kiskjad neid ei märkaks.

– Teised liigid saavutavad edu tänu sümbiootilistele suhetele (nt taimed ja nende tolmeldajad).

– Inimese puhul on oluline koostöövõime, sotsiaalsed oskused ja kultuuriline areng, mitte füüsiline jõud.

Omadused nagu koostöövõime, vastastikune abistamine ja tugevad sotsiaalsed sidemed suurendavad ellujäämisvõimalusi. Palju on liike, kelle puhul ühiselt tegutsemine on peamine. Näiteks mõned putukad, nagu sipelgad ja mesilased, toetuvad täielikult oma koloonia koostööle, kus üksiku indiviidi ellujäämine sõltub rühma ühtsusest.

Isegi kui mõni isend on „tugevam” lühemas perspektiivis, saab pikaajalises plaanis oluliseks geneetilise mitmekesisuse säilimine. Geenibaasi kitsenemine viib populatsiooni tihti suurema haavatavuseni haiguste, parasiitide ja keskkonnamuutuste suhtes. Seega on loodusest leitud küll näiteid, kus lühiajaliselt tundub, et „tugevam jääb ellu,” aga pikas perspektiivis võib just heterogeensus ja erinevate „tugevusvormide” kooseksisteerimine olla ellujäämise alus.

Tõe huvides tuleb märkida, et esialgu on nooremates ökosüsteemides konkurents oluliseks ellujäämist ja kohastumist suunavaks jõuks – need organismid, kes suudavad nappide ressursside nimel paremini võistelda, säilivad. Aja jooksul kujuneb aga keerukam ökoloogiline võrgustik, kus koos kohastumisega võtavad üha tähtsama rolli üle erinevad suhted ja koostöövormid, näiteks sümbioos. Nii on vanemad ökosüsteemid Darwini põhiprintsiipi – jätkuvat varieerumist ja looduslikku valikut – järgides liikide rikkuse ja struktuurse keerukuse poolest hoopis mitmekesisemad.

Sama loogika laieneb ka meie loodud ökosüsteemidele ja inimühiskonnale kui ühele suhteliselt küpsele süsteemile: mitmekesisus tagab paindlikkuse ja stabiilsuse. Monokultuuristumine, kus mitmekesisus aheneb, töötab aga vastu sellele looduslikule seaduspärale ning võib kaasa tuua süsteemi ebastabiilsuse või koguni kokkuvarisemise. Darwini vaatenurgast vähendab liigne ühekülgsus n-ö valikuvõimalusi ja sellega ka kohanemisvõimet.

Darwini ideede valesti mõistmine on pannud aluse sotsiaalsele darvinismile – ideoloogiale, mis väidab, et ühiskondlik kihistumine ja ebavõrdsus on loomulik ja paratamatu. Tegelikkuses on selline tõlgendus teaduslikult alusetu, sest evolutsiooniteooria ei õigusta ebavõrdsust ega “tugevamate” domineerimist ja inimühiskonnad on siiani olnud edukad vaid tänu koostööle, jagamisele ja vastastikusele abistamisele.

Loodus pakub rohkelt näiteid, kus koostöö on olulisem kui konkurents. Korallide ja vetikate sümbioos on võtmetähtsusega terve mereökosüsteemi jaoks, puude ja seente sümbiootiline kooselu võimaldab neil mõlemal saada toitaineid, mida kumbki iseseisvalt ei suudaks hankida. Need on vaid mõned näited paljudest.

Loodus ei toeta agressiivsete domineerijate piiramatu võimu kontseptsiooni. Vastupidi, liigne agressiivsus toob sageli kahju kõigile osapooltele, sest see rikub pikas plaanis ökosüsteemi tasakaalu.

Loodusliku valiku toimimise üheks heaks näiteks võib pidada kiskjate sigimis­edukuse langust, kui saakloomade (ja seega toidu) hulk oluliselt väheneb. Bioloogia mõttes on see osa populatsioonidünaamikast, kus nii saakloomade arvukus kui ka kiskjate arvukus mõjutavad mõlemaid osapooli. Kui rohusööjatel on nälja-aastal järglasi vähem, väheneb varem või hiljem ka kiskjate arvukus, sest neil pole piisavalt toitu või nad saavad vähem järglasi, kes suudaksid edukalt suureks kasvada.

See ei tähenda, et kiskjad teeksid seda teadlikult liigi huvides – pigem soodustab keskkonnatingimuste karmistumine nende isendite ellujäämist, kelle hormonaalsed muutused, käitumine või geneetilised omadused viivad toidu nappuses automaatselt madalama sigimisedukuseni. Niimoodi on neid jooni valdavalt evolutsioonis säilitanud looduslik valik, sest see hoiab emaste (ja ka isaste) energiakulud kontrolli all ning suurendab nende endi ellujäämisšansse raskel perioodil. Siinjuures väärib märkimist, et inimene on ainus loomaliik, kes kasvatab sihipäraselt populatsiooni ja ressursikasutust üle keskkonna taluvuspiiride.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Darwini evolutsiooniteooria sügavam mõte seisneb kohastumises, mitte jõus või agressioonis. “Tugevam jääb alati ellu” viitab mõistena sellele, kes suudab kõige paremini kohaneda oma keskkonnaga, mitte sellele, kes on kõige tugevam või julmem. Ellujäämiseks ja eduks on vajalik koostöö, vastastikune abistamine ja tasakaalu hoidmine. Inimühiskonnas ei ole ebavõrdsus paratamatu – see on sotsiaalsete ja poliitiliste valikute tulemus.

Inimese kui liigi tõeline tugevus seisneb oskuses teha koostööd ja luua üksteist toetav maailm. Nii looduses kui ka inimühiskonnas viib eduni see, kui me kohandume keskkonnaga, mitte ei proovi keskkonda kohandada meiega.