Tasaareng loeb! 
Võtame kokku oma raamatusoovituse **”Capitalism and the Market Economy”** ja asume ehk kõige olulisema osa kallale…kuidas päästa inimlikku turumajandust?
LAHENDUSED:
Kõikidelt pangandus- jt. olulistelt korporatsioonidelt tuleks nõuda süsteemset maksevõimelisust (systemic solvency).
“Kapitalismi tuleb ohjata selleks, et turumajandus saaks [kriisivabalt] toimida!”
Kuidas erineb see nõue individuaalsest maksevõimelisusest (solvency)?
Individuaalne maksevõimelisus = ettevõttel on koguvarasid rohkem kui kohustusi.
Süsteemne maksevõimelisus = ettevõttel on mittefinantsvarasid rohkem kui kohustusi.
Teisisõnu, saaksid sel puhul finantssektori ettevõtted luua finantsvarasid (väärtpaberistada laene) bilansi vasakule poolele mitte suuremas väärtuses kui neil on omakapitali bilansi paremal poolel (vaata joonist kommentaarides). Selle tulemusel oleks finantsvarade tekitamisel võetud riskid alati tagatud reaalse varaga ning eemaldataks maksevõimetuse “doomino efekti” oht majandusest.
Kõiki süsteemselt maksevõimetuid korporatsioone tuleb institutsioonide poolt rangelt reguleerida.
Tasaareneja vaatevinklist: ideoloogiliselt, võiks selline ettepanek sobida nii poliitilisele vasakule, paremale kui ka liberaalsele poolele, kuna parendaks nii keskmise inimese heaolu kui ka toetaks vabat turgu. Poliitiliselt, seisaksid aga tugevalt selle vastu korporatsioonide lobi ja suurimad erakondade rahastajad.
Liikumine korporatiivselt turupõhisele finantsarhitektuurile
Põhimõtteliselt tähendaks eelmine ettepanek (korporatiiv)panganduse lõppu, kuna hoiuste edasi laenamise ja laenude väärtpaberistamise mahud oleksid väga piiratud. Ning sellest johtuvalt vabaneks ka võimalus luua ehtne krediiditurg – McMillani nimetatud turupõhine finantsarhitektuur, kus krediidi hinna (laenude intressid) otsustavad lugematute majapidamiste ja ettevõtete jooksvad otsused laenude võtmisel ja pakkumisel. Intressidest saaksid päris hinnad ning see detsentraliseeritud turumajandus joonduks tagasi inimeste päris vajaduste järgi. Pankasid asendaksid finantsasutused, kus inimesed saavad teenustasu eest raha hoiustada, arveldada, laenata jne.
Tasaareneja vaatevinklist: kuigi üleminek turupõhisele finantsarhitektuurile vähendaks esialgu laenude kättesaadavust, põhjustaks see palju vähem süsteemseid riske, kuna laenuotsused toimuksid rohujuure tasandil. Kui tasa sõuame, siis 21. sajandist kaugemale jõuame!
Uus Rahapoliitika
Kui eelnevad kaks ettepanekut puudutasid finantssüsteemi, siis kolmas puudutab rahapoliitikat. (Rahapoliitika eesmärk on tagada raha stabiilne ringlus hinnatasemete kontrollimiseks)
McMillani soovitus avalikele institutsioonidele on “süstida” raha majandusse kodanike kaudu [nt kodanikupalk] ning, samal ajal, korjata inflatsiooni ohjamiseks raha ringlusest vähemaks likviidsustasuga (liquidity fee) sealt kuhu raha on kõige rohkem kuhjunud ehk ringlusest väljunud.
McMillan tõdeb, et need nn kuhjumishunnikud saaks avastada ainult raha digitaliseerimisel. Füüsiline raha jääks küll alles, kuid on aegumiskuupäevaga, sarnaselt laialdaselt kasutatud kinkevautšeritele jm.
Tasaarengu vaatevinklist: McMillani ettepanek on väga sarnane modernsele rahateooriale (MMT), kuigi otseselt autor seda ei maini. Tutvustav video MMTst, mida tasaarenejad laialdaselt pooldavad, on kommentaarides. Kui MMT puhul pakutakse raha ringlusest tagasi korjamiseks erinevaid makse, siis McMillani likviidsustasu ettepanek veidi eristub. McMillanilt küsiks: kui raha enda käes hoidmine pole kodanike jaoks enam kasulik, siis kuidas ohjataks sellest muude varade ostmise tormi? Varamaksuga?
Lisaks, mõte digitaliseeritud rahast võib tekitada paljudele esimese hooga hirmujudinaid, kuid mis siis kui seda protsessi juhiks usaldusväärne demokraatlik institutsioon? Kas keskmisel inimesel oleks rohkem kaotada oma finantsseisu avaldamisest või hoopis võita miljarditesse ulatuvate maksupettuste ärahoidmisest – maksutulu, mille saaks suunata näiteks baasvajaduste katmiseks?
Muud lahendused
Lõpetuseks McMillan nendib, et antud ettepanekute toetamiseks tuleks riikidel lisaks
1) lõpetada panganduskorporatsioonide subsideerimine ning
2) tagada riikideülene süsteemne maksevõimelisus, reformides Bretton Woods 2.0-i.
Niisiis jääb vaid mõelda kas keerulistele probleemidele peavad tingimata olema keerulised lahendused? Tänapäeva finantssüsteem on küll väga keeruliseks aetud kas siis korruptsiooni peitmiseks või ohjamiseks, kuid McMillani poolt pakutud lahendused seda pole. Ainuke, mis on keeruline, on leida poliitilist motivatsiooni muudatuste läbiviimiseks.
Tõmmates raamatule joone alla, kas tasaareng ja turumajandus saavad käia käsikäes?
Tasaareng 