Pühad veerevad omasoodu ja meiegi juhime mõnele ilmunud loole vaikselt tähelepanu, soovides samal ajal kõigile mõnusat, rahulikku ja rõõmsat olemist.
Keskkonnahariduse pakkumise lõpetamisest keskkonnaameti poolt kirjutab Tartu Keskkonnahariduse Keskuse ja Tartu loodusmaja juhataja Janika Ruusmaa Postimehes.
“Loodusharidus on nii ürgne, et seda on ühest küljest lihtne ja teisest küljest keeruline defineerida. See on teadmised looduse mitmekesisusest, oskused selle abil ellu jääda, mõistmine, kuidas kõik on omavahel seotud, ning hoiakud loodust väärtustada ja hoida. See on ka osa meie esivanemate kultuurist, osa eestlaseks olemisest. See on mõistmine, et inimene on osa loodusest, ja teadmine sellest, kust loodusest on pärit meie toit, riided, elekter, autokütus, mobiiltelefoni materjal jm. Ning oskus teha selliseid valikuid, et loodusväärtused ja -ressursid säiliksid ka tulevastele põlvedele. See on teadmine, et meie majandus ei saa lõputult kasvada, kui selle aluseks olevad loodusressursid kahanevad. Selle mõistmine on loodushariduse osa.
Ma ei tunne muret Tallinna piirkonna laste loodushariduse pärast, sest sinna ehitatakse uut ja ägedat loodusmuuseumi. Sinna pidi tulema ka keskkonnahariduse kompetentsikeskus. Mul on mure Eesti laste loodushariduse pärast ja Eesti pärast. Majad ei õpeta kedagi.”
Aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid, samuti pannakse kokku aasta mõjukate edetabel. See, mille järgi edukust mõõdetakse, on omamoodi ka meie ühiskonna mõõdupuu. Valisime jagamiseks kaks lugu – klassikalise ja ümberpööratud eduloo. Võite nüüd ise edasi mõelda, mida täpsemalt tähendab edu?
Eesti Päevalehe edukate edetabeli seitsmendal kohal on ettevõtja (täpsem oleks ehk öelda oligarh) Margus Linnamäe. Igapäevaelus on järjest keerulisem tema äridega mitte kokku puutuda – tema portfellis on apteegiäri, hooldekodud, toitlustuskohad, raamatupoed, meedia, kinod. Linnamäe jõudis tänavu selleni, et sügisel teatas Apollo, et on omandanud ka viimase Forum Cinemasele kuulunud kino Viljandis. Nõnda pidigi konkurentsiamet viimastel aastatel vaid jõuetult pealt vaatama, kuidas Linnamäe juriidiliselt korrektselt Forum Cinemase kinod vaikselt Apollo taskusse libistas. Me võiksime ühiskonnana olla valmis arutlema, kas me sellist ettevõtlust peaksime tolereerima või mitte. Niisamuti kui on määratud vaesusepiir, peaks olema ka ülempiir rikkusele ja kasumile ja võimalus ühiskonna arvelt rikastuda tuleks ehk täpsemalt läbi mõelda ja kaaluda selle mitte lubamist.
Samas kirjutas Maaleht Eesti ettevõtjast, budistlikust mungast, kes on valinud teistsuguse tee. Viisteist aastat tagasi müüs ta oma maasturi, firma ja korteri ning läks Aasiasse. “Välised saavutused on kui kuldsed lehed tuules – kaunid, aga kergesti kaduvad. See, mida mina otsisin, polnud ostetav.”
Eesti Päevaleht avaldas mõttevahetuse emeriitprofessor Marju Lauristiniga, kus teravad mõttekäigud viisid kultuuri juurest poliitikasse ja loovusest ajakirjanduseni.
“See halvustav ja tühistav suhtumine kultuuri – kultuur on midagi vähestele ja mitte nii väga olulist, kultuurist ei sõltu ju meil midagi – hakkab minu meelest liiga kergesti külge. Halb on see, kui ajakirjandus seda ka veel võimendab. On tekkinud tunne, et kultuuri peabki kärpima, et teatreid või raamatuid ongi liiga palju.
Meie majandusinimeste ja ka poliitikute mõtteviisis laiutab selline lihtsakoeline vulgaarmarksism, vulgaarmaterialism, mille põhiväide on, et majandus on baas ja kõik muu sõltub ainult majandusest. See on nii levinud, et keegi ei anna endale aru, mis asi see kultuur on.
Siis kui taastasime Eesti riiki, oli nagu arusaadav, et seda ikkagi taastatakse just selle nimel, et eesti keel ja kultuur saaksid kaitstud, oleks vaimse vabaduse kodu. Siis võeti vastu mõned väga olulised asjad.”
„Eesti vähesesse inimvarasse suhtume ikka tõeliselt ebaperemehelikult“
Soovime mõnusat aasta lõppu ja rõõmsat vaikset aastavahetust! Ilutulestik ja sellest tulenev lärm, valgussähvatused ja mürkained tasub ajaloo prügikasti paigutada ning valida kõiki hoidvad viisid ägedalt tähistada.
Tasaareng 