Selle aasta jõulud tunduvad kuidagi teistsugused. Nii hämarat päeva, kui oli eile, annab otsida. Maa on pehme ja õhk tavatult soe. Hall vihm ei väsi. Aga ometi on ka selles oma võlu. Sammal mõjub uduses halluses nõiduslikult rohelisena ja korraga on ta igal pool – puude peal, asfaldi ääres, aiapostidel, tihke vaibana niiske metsa all – kandmas erepunaste pärlitena vartelt pudenenud pohlasid. Selles pimeduses leidub ju tohutult palju ilu, mis mõjub salapärase vastandina juba harjumuspärasele hõbevalgele lumevaibale. Jaapani kirjanik Junichiro Tanizaki toob oma teoses “Varjude ülistus” välja midagi, mida lärmakas ning valgust armastav läänemaailm unustama kipub. Vari ja pimedus loovad turvatunnet, pelgupaika ning moodustavad toetava taustsüsteemi, mis võimaldab valgusel oma täies ilus esile tõusta. Ilma selle taustata on valgus lihtsalt kõle ja väsitav. Loodetavasti leiame selle aasta jõuludest just selle turvalise varju, kus süüdata küünal ning nautida hetke vaikust ja pühadust. Küll tuleb uus aasta, uued toimetused ja põhjamaa suve lõputu päikesekaar. Seniks aga – tõmbame hinge, hoiame üksteist ning tunnetame selle aasta hämaraima hetke salapära ning väge.
Ilusat jõuluaega, kallid sõbrad, ja kohtume taas pärast pühi!
PS: Meie jõulukaardi kaunid käekirjad, kuigi elektroonilised, pärinevad kõik meie vahvatelt naistelt! (meeste varesejalad seame ritta järgmine kord 
)
Tasaareng 