Jõulueelne nädal on täis sisukat lugemist, millest pidime valima vaid mõned pärlid.
Tartu Ülikooli analüütik Anna-Kati Pahker ja tehnoloogiauuringute kaasprofessor Laur Kanger said Euroopa Teadusnõukogult kopsaka grandi, et uurida Suurt Siiret. See põhjalik intervjuu käsitleb paljusid meie ühiskonna võtmeteemasid ning kompab juba tasakesi neid põhjuseid, miks me praegusesse ummikusse jõudnud oleme ja mis meid siit välja võiks aidata. Muuhulgas annavad uurijad mõista, et kõigi probleemide lahendamine tehnoloogiaga on kaasa toonud süvenevad keskkonnaprobleemid ning pole ka erilist alust loota, et ainult tehnoloogia meid neistsamadest probleemidest välja aitaks. Samas rõhutatakse ka süsteemse tegutsemise ning demokraatlike protsesside olulisust. Loodame, et see grant on märk süsteemse mõtlemise laiemast kõlapinnast nii Euroopas kui ka Eestis.
Maia-Liisa Anton räägib EPL intervjuus meie keskkonnaseisundi suurest pildist ja inimesest selle pildi sees. Palju on juttu isiklikest valikutest ja suhtumisest, mis on ühelt poolt meie enda teha, teisalt aga peab järele tulema ka süsteem. See tsitaat intervjuust sobib hästi just praegusesse jõuluaega: “Vahest ongi võtmeküsimus teha kõike vähem. Tarbida vähem. Võtta rohkem aega inimeste jaoks, kes on meile tähtsad. Kui me äkki oleksime tegelikult ka õnnelikumad, kui me ei üritaks asendada tarbimisega tähenduslikkust, äkki meil oleks vaimse tervise probleeme vähem?”
Sama inspireeriv on intervjuu antropoloog Aet Annistiga, keda saame tänada Sirbi kolumni “Jätkumuutu või põru” eest, kuhu panustasid ka paljud Tasaarengu Eesti MTÜ liikmed. Intervjuus räägib Aet muutustest ja heidab valgust neetud, aga samas ka kasulikku nõukogude aja pärandisse, mida ta on pikalt uurinud. Suur muutus, et mitte öelda ühiskonna kollaps on eestlastele veel hiljutine valus mälestus, mis võib mõnevõrra selgitada ka meie tõrksat suhtumist tänast päeva kummitavate probleemide lahendamisse. Tegelikult käivad antud artikliga tandemis veel kaks lugu samast väljaandest, mille lingime kommentaaridesse.
Faristamo Eller kirjutab keskkonnamõjude hüvitamisest, või õigupoolest sellest, kuidas riik tüürib sinnapoole, et selline hüvitamine muutub sisuliselt võimatuks. Miks? Siin tuleb mängu looduskaitsealadele seatav ülempiir. Toome ühe jabura, aga samas kõneka näite. Kui kuhugi linnalähedasse vääriselupaika ehitatakse, ütleme, üleelu-suurune skandinaavia sisustuspood (sest muudmoodi ja mujale kohe üldse ei saanud), siis elementaarne oleks selle vääriselupaiga maharaiumise eest kaitse alla võtta mõni lähedalolev looduslikult heas seisus sama suur ala, et loodus saaks taastuda. Uue seaduse valguses aga tundub, et skandinaavia sisustuspood tuleb küll, hüvitusalast võime aga unistama jäädagi, sest 30% looduskaitsealade kvoodi sisse see ei mahu. Saatan peitub alati detailides, nii et tunneme oma plaanitavaid (looduskaitse)seaduseid. Siin saab veel kaasa rääkida!
Viimase teemana toome seekord sisse eluasemekriisi. Kosmiliste kinnisvarahindade ja veel kosmilisema üürituruga Tallinn plaanib munitsipaalpindadel suurpuhastust. Ei tea, kas pealinn kardab Tahma-Toomast värava taga, või milles asi, aga väidetavalt palutakse inimestel lahkuda suisa jõululaupäeval. Eks neis lugudes peitu omajagu nüansse, aga fakt on, et sotsiaalne ebavõrdsus on Eestis tõusuteel ja aina juurde tuleb inimesi, kes ei saa enam oma rahadega hakkama – ei kodu omades ega üürides. Nagu ikka, saavad pihta need, kel juba niigi on raske – pensionärid, üksikvanemad, puuetega inimesed. Sellises olukorras ei tekita segane süsteem ega ametnike arusaamatu otsustamisskeem just kuigi palju usaldust, rääkimata reaalsete probleemide lahendamisest, või suisa nende ennetamisest.
Lugege siis mõnuga ja tasast pühadeootust! 
Tasaareng 