Jätkame raamatuga “Capitalism and the Market Economy” (McMillan, 2024). Toome teieni mõned huvitavad mõtted loetust.
2- KORPORATSIOONIDE LOOMINE = TURGU SEKKUMINE
Turusekkumistele, eelkõige riigi poolt seatud regulatsioonidele, on ideoloogiliselt vastu enamus kapitalismist kasu saavaid huvigruppe. McMillan aga selgitab, et iroonilisel kombel on korporatsioonide (rahvusvaheliselt tuntud kui LLC, Inc., Co.; Eesti äriõiguses aktsiaselts) loomine olnud üks ajaloo suurimaid turgu sekkumise viise.
Näiteks, kui üks korporatsioon ei suuda täita oma kohustusi (laenud, nõuded jm), siis erinevalt tavaliste ettevõtete, nt. osaühingute osanikest, ei vastuta korporatsioonide osanikud võetud äririskide eest oma isikliku varaga. Niimoodi loovad korporatsioonid “vabaturumajanduse” igas sektoris soodsa pinnase selleks, et jõukamad ja priviligeeritud sidususrühmad saaks üpriski süüdimatult võtta investeerimisriske.
Nende ebaõnnestunud ettevõtmised võivad aga põhjustada süsteemsete riskide kaskaadi, mis on ajaloos korduvalt lõppenud majanduskriisiga. Näiteks, kui kommertspangad ei suuda oma kohustusi katta (2008. a. finantskriisi näitel), otsustab riik/keskpank võtta nende päästmiseks laenu või trükkida raha juurde; ja kui inflatsioon väljub kontrolli alt, osaliselt või täielikult eelneva tulemusel, on keskpangad sunnitud intresside (ELis euribor) kaudu tõstma laenumakseid kõigile, mis omakorda toob kommertspankadele liigkasumit (2023. a. numbrid).
McMillan kirjeldab korporatsioonide suhtumist mündiviskega: “Kui on kull, siis mina võidan! Kui aga kiri, siis sina kaotad!”
Autor lisab, et korporatsiooni juriidiline keha kaitseb kaasinvestoreid ka vastupidises olukorras – ühe kaasinvestori eraisiku pankroti korral saab võlahaldur võõrandada vaid võlgnikule kuuluva osaluse. Nii kaob investoritel vajadus tunda oma “äripartnereid”, mis teeb selle ärivormi suurepäraseks investeeringute kaasamise tööriistaks.
Tasaareneja vaatevinklist:
Süsteemselt vaadates ei saa muidugi süüdistada tervet erasektorit. Piirata tuleks eelkõige neid äritegevusi, -mudeleid ja -kehasid, mille juhtkondade ja osanike äririskid suurendavad riske ühiskonnale ja ökosüsteemidele, samas kui vastutust ei kanna lõpuks keegi.
Indiviidi tasandilt vaadates elab suur osa ühiskonnast kohese rahulolu (instant gratification) lõksus ning see kumab läbi ka Eestit tabanud investeerimisbuumist. Rahatarkus saab olla üks tähtsamaid ebavõrdsuse leevendajaid Eestis vaid siis, kui see on teadlik ja väärtuspõhine. Sellist suunda toetaks näiteks kogukonnale päris väärtuse (toote, teenuse) pakkumine läbi MTÜ, OÜ või mõne muu juriidilise keha. Paraku viib rahatark investor oma raha hoopis anonüümsetele ja võimalikult kasumlikele aktsiaturgudele, mis kurnavad meie piiratud ressurssidega planeeti ning lükkavad kahju ja tagajärjed silma alt ära, globaalsesse lõunasse. Tihedalt ühendatud maailmas jõuavad need hädad mõistagi lõpuks ka meie õuele – läbi kliimamuutuse, massilise migratsiooni, julgeolekuohtude ning üleüldise elu kallinemise.
Järgmises nupukeses tuleb rohkem juttu sellest, kuidas riik (ehk rahvas) on panganduskorporatsioonide lõksus.
Küsimus teile: kas oskate tuua näiteid eetilistest korporatsioonidest?
Tasaareng 