Novembri viimane ja järjekorras #26 meediaülevaade pakub lugemiseks veidike absurdihõngu ja kröömike südamesoojust. Alustuseks üks mõte juba sellel pühapäeval algava jõulu(tarbimis)kuu kohta: jõulude eesmärk on pakkuda võimalust peatuda, hinnata seda, mis on tõeliselt oluline, ning jagada headust ja armastust ümbritsevatega. See on aeg, mis kutsub üles sisemisele rahule, tänulikkusele ja ühisele rõõmule.
Esimene uudis viib meid hiljuti lumepealinna staatuse saanud Viljandisse, kus Viljandi Pauluse kogudus avab taas supiköögi. Alates kolmapäevast pakutakse tasuta sooja suppi kõigile soovijatele. Kirikuõpetaja Marek Roots rõhutab: “Palvusel osalemine pole supisaamise eelduseks.” Toitlustamist korraldab Ants Opermann, kes valmistab söögi annetatud toorainest koostöös toidupangaga. Varasemalt on supiköögis käinud söömas 30–50 inimest. Väikesed Teod võivad kogukonnas suurt mõju avaldada, sooja supi ja hea sõna väärtus on hindamatu mitte ainult abivajaja vaid kogu ühiskonna jaoks.
Tallinna Ülikooli ökohüdroloogia professor Jaanus Terasmaa hoiatab, et Eesti veeressurssidega pole kõik hästi. Vaid alla 20% järvedest on heas seisundis ning põhjavee kvaliteet halveneb. “Peame juba praegu muretsema oma veevaru pärast,” ütleb Terasmaa. Põlevkivi kaevandamine ja intensiivne põllumajandus kahjustavad veekogusid, samas kui põhjavee taastumine võib võtta aastakümneid või isegi sajandeid. Võib-olla peaksime enne fosforiidi kaevandamisele mõtlemist tagama, et tulevastel põlvedel oleks puhas joogivesi, sest ilma veeta pole elu.
Läti valitsus otsustas Rail Baltica esimese etapi raames keskenduda raudtee ehitamisele Leedu piirist Eesti piirini, jättes rahapuuduse tõttu ehitamata ühenduse Riia linnaga. Läti peaminister Evika Siliņa tunnistab: “Meil pole tõesti raha.” Eesti taristuminister Vladimir Svet märgib, et ühendus Riiaga toimub olemasoleva raudtee kaudu, mis pikendab sõiduaega umbes poole tunni võrra. See on ehk uus reaalsus, kus iga riik panustab nii, kuidas soovib, peaasi, et kiirrong liigub, isegi kui teekond on veidi pikem (või siis sama pikk kui ennegi) ja uus raudtee, mis läbi soode, rabade ja metsade raiutud, mitte kuhugi ei vii.
Teadlased on avastanud, et põhjavee ülepumpamine on kallutanud Maa pöörlemistelge viimase kahe aastakümnega umbes 80 sentimeetrit. Geofüüsik Ki-Weon Seo selgitab: “Vesi toimib justkui lisaraskus vurril.” See mõjutab planeedi tasakaalu ning kiirendab merepinna tõusu ja kliimamuutusi. Kas meie vee tarbimine võib tõesti Maa tasakaalust välja viia? Tundub, et peame vee kasutamisele vastutustundlikumalt lähenema, enne kui juhtub pööraselt võimatu ja paneme planeedi pöörlema vales suunas. Millal kord mõistame, et maa ei ole lihtsalt meie kasutuses olev ressurss.
Majandusministeeriumi kantsler Ahti Kuningas kritiseerib justiits- ja digiminister Liisa Pakosta bürokraatia piiramise plaani, öeldes, et see tekitab hoopis lisapaberimajandust. “Nimetatud eesmärgid ei ole suunatud tarbetu asjaajamise vähendamisele, vaid õigusloome piiramisele ning vastupidiselt pöördumise pealkirjale täiendavale paberimäärimise tekitamisele,” kirjutab Kuningas. Ta rõhutab, et keskenduma peaks õigusloome tõhususele, mitte mahule, ning hoiatab, et uued kohustused ei tohiks lihtsalt lisada bürokraatiat. See on justkui võitlus tuuleveskitega – bürokraatiat vähendades tekitame seda hoopis juurde.
Mihkel Kunnus kritiseerib teravalt Eesti metsanduspoliitikat, nimetades seda lühinägelikuks ja homse suhtes hoolimatuks. Ta võrdleb harvesteri kaasaegse krati ehk olendiga, kes peab kogu aeg tööd tegema, muidu “viib liisingufirma sinu hinge”. Kunnus märgib, et “Eesti metsamaa on üha vähem metsa ja üha rohkem võsa nägu.” Sellest on ka sellenädala Fookuse põhilugu, mille link on kommentaarides. Intensiivne üleraie näitab põlvkondadevahelise solidaarsuse puudumist justkui elaksime laste arvelt. Võib-olla peaksime metsa nägema millegi enama kui Exceli tabeli ridadena, sest mets on osa meie identiteedist ja tuleviku pärandist, mida ei saa mõõta ainult rahas. Metsast ja tantsust selle “aurukatla” ümber pajatasid sellel nädalal mitmed arvamuslood, artiklid ja avalikud kirjad, kõik ei mahu meediaülevaatesse, kuid on leitavad siin ja siin ja siin.
Lõpetuseks räägime meeste vaimse tervise kuu lõpus hoopis naistest. Ajakiri Eesti Naine tähistab 100. sünnipäeva, kuulutades välja sajandi Eesti naised—mõjukad ja armastatud daamid, kes on sügavalt mõjutanud meie kultuuri ja ühiskonda. Esikohal on legendaarne näitleja Ita Ever, kelle kohta öeldakse: “Tema valimine sajandi Eesti naiseks oli kindel juba enne küsitlust.” Nimekirjas on teiste seas näiteks ka Anu Raud, Marju Lauristin, Kihnu Virve ja Leelo Tungal. Need naised on kandnud Eesti vaimu läbi aja ning võib-olla räägitakse sajandi möödudes neist endiselt, sest tõelised eeskujud ei mahu ainult enda aega.
Tasaareng 