16. novembril toimus hall-tuulises Viljandis Seasaare teatris (mis muide asub vanas tuletõrjemajas) järjekorras teine tasaarengu filmiõhtu. Asukoha nimi oli märgiline, nagu näha ka Lauri suurepärase postri päält, sest sellekordne “Food for Profit” rääkis justnimelt lihatööstusest.
Kui kedagi nimetatakse südametäiega “seaks”, siis peetakse seda suureks solvanguks. Tegelikult, kui aus olla, oli seda lugu vaadates hoopis raskem olla inimene ja säilitada usk ja lootus, et selles inimeses ka miskit head ja ilusat leidub (aka Lauri kommentaar: “see oli üks vastik film”). Samas, katarsis garanteeritud, nagu öeldakse – tegelikult võiks igaüks vähemalt korra elus vaadata ära ühe selletaolise filmi (lisasoovitustena nt. “Dominion” või “Eating for Tomorrow”) ehk siis linateose või kaadrid loomade olukorrast lihatööstuses. See on vähim, mida me teha saame ja neile võlgneme. Siit edasi jääb lootus, et järjest rohkemad inimesed leiavad üles need õiged küsimused ja loodetavasti seavad individuaalselt, ja aina enam ka üheskoos sammud kultuursema tuleviku suunas. Jah, justnimelt – jättes kõrvale julmuse ja piinamise, objektistamise ning igasuguse austuse puudumise elu ja looduse vastu (mis ületavad igasugused eetilisuse piirid niikuinii) – on see muuhulgas ka kultuuri ja intelligentsi küsimus. Kui mitte muu, siis ehk kõigutab just see vaatenurk natuke meie vankumatut ja ülespuhutud enesehinnangut ning usku enesesse kui arenenud ja empaatilisse, kõrgemat kultuuri viljelevasse liiki…
Filmile järgnenud vestlusring oli taaskord väga sisukas. Sügiseste ubinate kõrvale arutlesime muuhulgas kõigi liikide eluõiguse, lihasöömise vajalikkuse vs. mittevajalikkuse, isiklike harjumuste ja inimese ökoloogilise rolli üle siin maailmas. Üle ega ümber ei saanud ka seda kõike raamistavast ja nui-neljaks kasumile üles ehitatud majandussüsteemist. Lihatööstus ja kõik sellega kaasnev on mitmete keskkonnakriisidega tihedalt seotud, mistõttu on see teisest küljest üks lihtne (ja samas oi kui raske) ning lineaarne viis lahendada mitu muret ühe hoobiga. Seetõttu on lihatootmine ja söömine ka tasaarengus pidevalt orbiidil – selge see, et mõlemat peaks vähendama nii palju, kui vähegi võimalik. Küsimus, nagu ikka, on selles, kuidas muuta süsteemi, mille sees me kõik justkui kinni oleme? Kui mitte muul moel, siis alustuseks läbi iseenda võiks ju algust teha. 
Tasaareng 