“On Tallinnas november ja valjult ulub tuul…” Nõnda laulab Vaiko ja see sobitub hästi tänasesse meediaülevaatesse, sest artiklivaliku fookus koondub seekord linnadele. Vajalike ühiskondlike muutuste valguses on linnad heaks katselaboriks (ja võimalik, et ka katalüsaatoriks) – otsuste tegemine on siin lihtsam ning kulutused väiksemad kui riigi tasandil. Samas on suurem osa inimesi koos aine-ja energiatarbimisega koondunud just linnadesse, mistõttu ei saa siin läbiviidavaid muutuseid pidada väheoluliseks. Õnnestunud tulemused ja edulood võiks olla eeskujuks ja teerajajaks juba üldisemale suunamuutusele.
Intervjuu arhitekt Andres Ševtšukiga käsitleb linnasid kui…trummipõrin…süsteeme! Jah, te kuulsite õigesti! – linn koos oma asumite, tänavate, ringteede ning ümbritsevate põldude uusarendustega on üks tervik, mida ei peaks vaatama üksteisest sõltumatute komponentidena, nagu meil endiselt kiputakse tegema. Mis veelgi parem – mitmed lahendused, mille poole suured linnad Euroopas ja vaikselt ka Eestis on liikumas, näiteks jalgsi, rattaga ja ühistranspordiga liikumise soodustamine, toovad endaga kaasa suure positiivse keskkondliku ja sotsiaalse mõju, millest räägime ka tasaarengus.
Teine väga oluline tahk elamisväärsete linnade juures on elanike vaimne ja füüsiline tervis, mida aitavad hoida rohelised katkestused asfaldi-ja betoonimassiivides. Sellest kirjutab meile Irja Alakivi, Tartu volikogu keskkonnakomisjoni liige, kes valutab südant Tartu arengute pärast. Kui nüüd järele mõelda, siis tõesti, linnasisesed rohealad on vist üks väheseid momente, kus Tallinn Tartut elamisväärse linnana edestab. Pääsküla raba, Harku mets, Merimets, Paljassaare hoiuala, Pirita jõe org ja Lasnamäe (kahjuks kaduv) paepealne oaas on tõeline (elu)rikkus, mis on kõigile linlastele endiselt üsna lihtsasti ligipääsetav ja lohutav. Loodetavasti jätkub Tallinnas, Tartus ja mujal linnades tarkust sede kõike hoida.
Sirbis kirjutavad Mona Lassmann ja Tauri Tuvikene kaugtööst. Viimasel ajal on kajastatud mitme suurfirma arvamust justkui oleks kaugtöö aeg läbi, kuigi mingit väga head põhjendust sellele ei leia. Vastupidi, pandeemia ajal alguse saanud kodust töötamise trend on välja toonud mitmed head põhjused sellel suunal jätkata: parem tervis, iseseisvus, keskkonnasõbralikkus. Puuduliku sotsiaalse poole saab kompenseerida sidusama ja kaasavama linnaruumi loomisega, kus saaksid tiheneda needsamad inimestevahelised “nõrgad sidemed”, millest räägib ka Andres Ševtšuk. Nagu ka eelmiste artiklite puhul, tooks hübriidne tööviis endaga kaasa palju positiivset just neis valdkondades, mis hädasti muutuseid vajavad – transport, sotsiaalsus ja keskkond.
Et säilitada fookust, jätame tänase ülevaate veidi lühemaks ja lõpetame ühe veidi varasema artikliga vaimse tervise teemal üldisemalt. “Sina, inimeseloom, sa pead oma hinge eest hoolt kandma!” on meie raamatu-ja filmiklassika savitahvlitesse sisse uuristatud ja tõetera on selles südametäiega käratatud lauses paratamatult sees. Isiksusepsühholoogia professor Aleksander Pulver annab soovitusi, kuidas ajutise ja püsiva kaamose (hetkel on ju mõlemad lahtrid täidetud) maailmas pea selge ja hing helgena hoida. Meid ootavad ees suured muutused ja väga keerulised otsused. Et hirmust üle olla ning suurt pilti silmist mitte kaotada, võiksime endas alal hoida tahet saada paremaks inimeseks iga päev. See on see leek, mis viib meid läbi ka keerulistest aegadest ja loodetavasti aitab parandada minevikus tehtud vigu. Hoiame end ja teisi!
PS: pilt on võetud Loodusmuuseumi näituselt “Puudega linn”, kus saab teoorias ja praktikas tuttavaks mõnusa ja elusa linnaruumiga. Võtke laps kaasa ja minge avastama! 
Tasaareng 