Viimase Nobeli majanduspreemia* valguses sellest, miks on oluline ühiskond hoida KAASAVANA ja iga hinna eest võidelda süveneva ebavõrdsuse vastu ühiskonnas. Eestis on võimupoliitika tegemas samme just selles suunas, mida Nobeli majanduspreemia laureaatide töö ei soovita.
Kui kõik maailma riigid jõukuse järgi ritta seada, on ülemise viiendiku varade koguväärtus tänapäeval 30 korda suurem kui alumise viiendiku oma. Seejuures pole ka näha, et riikidevaheline lõhe aja jooksul väheneks. Selle asemel muutuvad kõige jõukamad riigid üha rikkamaks. Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni töö põhjal on võti riikide majanduslikes institutsioonides, mitte riigi asukohas või kultuuris.
Pikaajalise kasu saamiseks peavad olema need kaasavad, ammutama riigi elanikelt vähem jõukust ja riigis tervikuna peaksid kehtima õigusriigi põhimõtted. Kuigi pikemas vaates tuleks seega riigis kehtiva süsteemi muutmine kasuks ka selle eliidi heaolule, pole see laureaatide mudeli kohaselt sirgjooneline. Seejuures on tähtis arvestada sellega, kuidas institutsioonid tekivad ja arenevad.
Esiteks tekib paratamatult konflikt selle pärast, kuidas ressursse jaotatakse ja kellel on ühiskonnas otsustusõigus.
Teise teesi kohaselt ei tähenda otsustusõigus samas ilmtingimata võimu, sest massidel on võimalik mõnikord oma võimu teostada, kui nad vaid koonduvad ja valitsevat eliiti ähvardavad. 
Viimaks tuleb rinda pista nn pühendumise probleemiga, mille kohaselt on eliidi jaoks ainuke alternatiiv kehtivale olukorrale otsustusõigus rahvale üle anda.
Kuni kehtiv poliitiline süsteem tuleb kasuks eliidile, ei saa rahvas uskuda, et eliit töötab tõepoolest nende jaoks parema majandussüsteemi loomise nimel. Samas ei usu aga eliit, et uue süsteemi hüved kaaluvad üles sellele osaks saava majandusliku kahju. Nõnda võivadki mõned riigid jääda lõksu institutsioonide alla, mis soosivad massilise vaesuse ja rikka eliidi teket.
Acemoglu, Johnsoni ja Robinsoni teoreetiline raamistik näitab, kuidas pühendumisprobleemid, oht jääda poliitiliseks kaotajaks ning tõhususe ja ressursside jaotamise lahutamatus viib paratamatult ebaefektiivsete majandusinstitutsioonideni tekkimiseni, millest SAAVAD KASU VÕIMULOLIJAD.
Järeldusteni jõudmiseks uuris kolmik muu hulgas seda, kuidas on käinud Euroopa riikide endiste kolooniate käsi.”
* Rootsi Riigipanga Alfred Nobeli mälestusauhinna majanduse alal said sel aastal USA majandusteadlased Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James Robinson. Nende töö aitab paremini mõista, kuidas tekivad institutsioonid ja milline mõju on neil riikide jõukusele ehk miks on mõned riigid teistest märksa rikkamad.
Tasaareng 