Novembri esimene meediaülevaade (järjekorras #21) on teie ees! November on pärimuses hingedeaeg, meenutades, et midagi siin ilmas on igavikuline ja jääv – mälestused ja lood. Püsiv on ka ühiskondlik vastasseis, loodetavasti mitte nii igavikuline ja jääv.
Alustuseks räägime maksudest… või pigem arusaamatust dissonantsist maksukeskkonnas. Peet Kask Sirbis küsib, miks Eestis on rikkad madalalt maksustatud? Praegune maksumudel soosib varakamat elanikkonda, jättes suurema maksukoormuse keskmise ja madalama sissetulekuga inimestele. Eesti erineb maksusüsteemilt nii põhjamaadest kui ka paljudest Euroopa Liidu riikidest, kus maksustamine on progressiivsem ja õiglasem.
Peet Kask: “Kui neoliberaalne majanduspoliitika oli ammendunud umbes aastaks 2008, siis oleme selle väljavahetamisega juba 16 aastat hiljaks jäänud.”
31. oktoobril kell 12.30 vaikis Eesti majutus- ja toitlustusasutustes muusika, teenindajad eemaldusid laudadest ning kliente ei teenindatud. See oli esimene kord ajaloos, kui hotellid ja restoranid korraldasid protestiaktsiooni. Majutus- ja toitlustusettevõtete kannatus katkes käibe- ja tulumaksutõusude rallis. Protestiaktsiooniga sooviti juhtida tähelepanu valitsuse majanduspoliitikale, mis paneb ettevõtted talumatult keerulisse olukorda. Märgiline on ka protesti lühikene kestvus – 10 minutit. Sektori kriitiliselt piiripealset olukorda väljendab see ilmekalt, pikem protest tähendanuks korvamatut kahjumit.
Killu Maidla: “Poliitikud on kaotanud ühenduse reaalsuse ja tavainimestega”
Jätkame muutuste teemal… Raiko Rajandu Sirbis arutleb artiklis “Muutumine murtud Maal“, kuidas indiviidid saavad astuda samme keskkonnakatastroofi ärahoidmiseks. Ta rõhutab, et kuigi ühiskondlikud struktuurid võivad tunduda muutustele vastupidavad, peaks igaüks alustama iseendast. Rajandu kutsub üles leidma uusi viise elamiseks, mis vähendavad meie jalajälge ja tugevdavad kogukondi. Olemasolevad majandussüsteemid ja poliitilised prioriteedid ei võimalda kiiresti reageerida ning keskenduvad pigem lühiajalisele kasumile kui pikaajalisele keskkonnahoiule.
Raiko Rajandu: “Muutuste eest ei ole pääsu kellelgi.”
Pimedal ajal tuleb tähelepanu pöörata vaimsele tervisele. Teadusprojekt “Depressioonivaba Tallinn” toob esile murettekitavad väärarusaamad depressiooni kohta. Uuringust selgus, et paljud inimesed näevad depressiooni endiselt tahtejõu küsimusena, mitte haigusena, mis vajab spetsialiseeritud abi. Projekti juht Rainer Mere rõhutab, et depressioon on tõsine haigus nagu iga teine ning vajab adekvaatset ravi ja mõistmist. Eesmärk on suurendada teadlikkust ja vähendada häbimärgistamist, et pakkuda paremat tuge abivajajatele.
Rainer Mere: “27 protsenti vastanutest peab depressiooniga inimesi ohtlikeks ja 42 protsenti uuringule vastajatest usub, et depressiooni all kannatavad inimesed on ettearvamatud.”
Räägime nähtamatutest barjääridest meie ühiskonnas. Kuigi Eesti noored hiilgavad PISA testides, viitavad kohalikud andmed haridusliku ebavõrdsuse süvenemisele. Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru toob välja, et haridusliku ebavõrdsuse taga on kooli õppekeel ja vanemate taust. Eestikeelsete ja venekeelsete koolide õpilaste tulemused erinevad märgatavalt ning vanemate haridustase ja sissetulek mõjutavad laste edukust. Linnaruumi areng ja gentrifikatsioon süvendavad erisusi veelgi, kuna erineva taustaga inimesed koonduvad eri piirkondadesse.
Tiit Tammaru: “Kool on väga suure mõjuga koht noorte elus, mis ulatub õppimisest kaugemale.”
Lõpetuseks arutleme hinnatõusust. Oktoober tõi taas üllatuse, kui hinnad tõusid aastatagusega võrreldes 4,5%. Luminori peaökonomist Lenno Uusküla sõnul ületab see tarbijate taluvuspiiri. Näib, et loodusseadused kehtivad ka majanduses: nii nagu lõputult ei kasva ükski seen, ei suuda inimene (artiklis kui “tarbija”) lõputult kasvavat majandust üleval hoida. Järgmine aasta ei tõota samuti head, hinnakasv võib ulatuda viie protsendini, mis tähendab, et palgatõusud ei kata elukalliduse suurenemist ja inimeste toimetulek väheneb veelgi.
Lenno Uusküla: “Uus laine palgatõusudest on tõenäoliselt tulemas, just kulupõhiselt palgatõusust, mitte efektiivsuse kasvust.”
Kas majandus peaks olema justkui kõige ülene abstraktne isik ja ekspluateerima loodust ning rõhuma inimkonda, või olema säästlik ja võrdsust loov tugisüsteem?
Tasaareng 