Oktoobri esimene kuid järjekorras 18. meedia ülevaade jätkab juba traditsiooniks saanud murelikul kursil. Aeg on vihmavarjud välja otsida või leida lähim räästaserv, mille alla end peita – vihm on märg ning Kesk-Aasiast pärit tolmu tõttu must ja mudane kui printeri vahele kinni jäänud seaduseelnõu või inimkonna poolt maha laotatud jalajälg koduplaneedi tagapoolel.
Liikuvusekspert Marek Rannala kirjutab Eesti Päevalehe arvamusküljel, kuidas Tallinna abilinnapea on asunud vapralt võitlusesse säästva liikuvuse kurjade jõududega, relvastatuna PR-kampaaniaga, mis on sama peen kui tipptunni ummik. Vankumatult kaitseb ta õilsate autojuhtide vabadust, seistes vastu salakavalale “võlurile” (ehk eksperdile), kelle “loitsud” (tuntud ka kui teadusuuringud) ähvardavad linna täita “tühjade” rattaradade ja jalakäijate tsoonidega.
“Kui hinnates ühe liikumisviisi väärtust, rõhutatakse ainult selle tulupoolt ja vaikitakse maha kõik kulud, tagatakse selle muutumatuna troonil püsimine kogu ühiskonna arvelt.”
Kadri Ibrus kirjutab Delfis Eesti turbatootmise imetabasest maailmast. Tundub, et Eestis paljundab turvas end kiiremini kui prussakad! Ametlike andmete järgi ekspordime märkimisväärselt rohkem turvast, kui kaevandame – 16 aasta jooksul on müstilisel kombel kaevandamise ja ekspordi vahe viis miljonit tonni. Eesti rabad on ilmselgelt salaja ületunde teinud. Riigil paraku puudub võime neid imepäraselt kasvavaid turbakuhjasid sõltumatult üle lugeda, nii kaevandamis- kui ka ekspordinumbrid deklareerivad tootjad ise. Keskkonnaamet tõdeb, et neil puuduvad võimalused asja kontrollida, ja kliimaministeerium arvab, et ehk on eksporditav turvas raskem, sest sinna on midagi juurde segatud – aga täpseid retsepte ei tea keegi. Nagu küpsetaks kooki ilma retseptita!
“Eestis tegutsevad turbatootjad on suuremas osas suurte rahvusvaheliste korporatsioonide tütarfirmad, kelle ülesanne on Eesti rabadest turvast kaevandada ning toodete ehk kasvusubstraatide tootmine ja seega ka igasugu lisaainete ja vee lisamine käib nende puhul Eestist väljaspool.”
Haridus- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro rõhutab intervjuus ERR’ile inimkeskse ja teaduspõhise lähenemise tähtsust kaitseväes, hariduses ja keskkonnaküsimustes, soovitades noorte sisemise motivatsiooni tõstmiseks luua toetav keskkond ning kritiseerides autoritaarseid meetodeid. Ta kutsub üles koolides keskenduma sellele, et lapsed armastaksid õppimist, ning hoiatab otsuste tegemise eest “kõhutunde” põhjal. Keskkonnateemadel rõhutab Arro, et lõputu majanduskasvu taotlemine piiratud ressurssidega planeedil on vastuolus loodusseadustega, kutsudes täiskasvanuid üles vastutust võtma ja käitumuslikke muutusi tegema.
“Teades, kui palju on uurimistulemusi selle kohta, milline mõju meie vaimsele tervisele ja toimetulekule ja nii-öelda parem-inimene-olemisele on looduses olemine, siis ma kirjutaksin kõigile inimestele tunnise lihtsalt looduses olemise igal päeval, kui see on vähegi võimalik.”
Aivar Ojaperv kirjutab Virumaa Teatajas, et Eesti fosforiidi ja haruldaste metallide kaevandamise küsimuses käib avalikkuse petlik ja pealiskaudne teavitamine, justkui oleks kõik veel uuringute tasemel. Tegelikkuses näib, et kaevandamist plaanitakse igal juhul ning otsitakse hoopis viise selle elluviimiseks. Poliitikud, nagu praegune peaminister Kristen Michal ja kliimaminister Yoko Alender, on hoidunud selgetest vastustest, piirdudes segaste kuid mahukate dokumentide ja kiirete tähtaegade määramisega nendele vastamiseks. Dokumente lähedalt uurides selgub, et kaevandamise tegelik algusaeg võiks olla 2034 või 2035 ja arutluse all on hoopis viisid, KUIDAS kaevandada mitte KAS kaevandada.
“kui uuringutes ilmneb tõepoolest mõni suur ootamatus – no näiteks polegi seda fosforiiti meie maapõues nii palju, kui arvatud on -, siis kaalutakse, et võibolla jätaks kaevandamata”
Postimehe arvamusküljel kirjutab TEOkoja liige Lauri Põld Jem Bendelli raamatust «Breaking Together: A Freedom-Loving Response to Collapse» lähtudes, et tsivilisatsiooni kokkuvarisemine on paratamatu, kuna globaalne majandussüsteem põhineb lõputul kasvul ja ressursside liigkasutamisel, mis ei ole jätkusuutlik. Bendell pakub lahenduseks ökolibertarismi – detsentraliseeritud ja kogukonnapõhiseid lahendusi, kus inimesed saavad ise hallata oma ressursse ja elukeskkonda. Ta hoiatab tehnokraatia ja tsentraliseeritud võimu ohtude eest ning kutsub üles tugevdama kohalikke kogukondi, et luua vastupidavamat ja jätkusuutlikumat tulevikku, kus keskkond ja inimeste vabadus on tasakaalus.
“Tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ei pea olema katastroof, vaid võimalus ümber mõelda, kuidas me elame ja suhestume üksteise ja loodusega”
Lõpetuseks arutlevad Sirbi külgedel Kadri Aavik, Kairit Kall ja Birgit Poopuu teaduse ja aktivismi vahelise suhte üle, rõhutades, et teadlased-aktivistid usuvad maailma mõistmise kõrval ka vajadust seda teadusliku teadmise alusel positiivselt muuta. Autorid väidavad, et teadus ei ole neutraalne, kuna teadlased asuvad alati sotsiaalsetes kontekstides, mis mõjutavad nende uurimistööd ja teadmisi. Samuti arutlevad nad teadlase-aktivisti rolli raskuste üle ja rõhutavad, et aktivistlik teadus on eetilisem lähenemine kui neutraalsuse taotlemine olukorras, kus ühiskond seisab silmitsi tõsiste probleemidega ja vajab muutusi.
“Mõned tajuvad ka selget rollikonflikti aktivisti ja teadlase töö vahel. Näiteks kardetakse mingi teema eest seistes, et kaob „objektiivse vaatleja“ kuvand ja teadlasena kaotatakse usaldusväärsus.”
NB! Ärge unustage loiku või lompi kohates seda sihtotstarbeliselt kasutada – kahe jalaga sisse hüpata ja elust ning ilmast rõõmu tunda!
Tasaareng 