Tasaarengu müüdimurdja #3

Hoidke kinni – ta on tagasi ja vihaseid numbreid täis… Tasaarengu müüdimurdja!

Müüt #3: Majanduskasvu saab keskkonnakahjust täielikult lahti siduda

Vastus: Vettpidavaid reaalelu-näiteid majanduskasvu ja keskkonnakahju täieliku lahtisidumise kohta hetkel ei eksisteeri ning teadus on selle võimalikkuse osas skeptiline. Kuigi tihti tuuakse näiteid üksikute riikide CO2 emissioonide ja SKT lahtisidumisest, jäävad need lokaalseks ja piiratuks. Globaalsel skaalal käivad SKT ja keskkonnakahju ühte sammu ja selle trendi vaibumist ei paista kuskilt.

Teema on tõeline mammut, nii et toome välja mõned valitud võtmekohad ning paneme veidi tuumakamaid artikleid ka kommentaariumisse.

Majanduse lahtisidumine keskkonnakahjudest võib olla relatiivne või absoluutne ning hõlmata emissioone või emissioone JA ressursse. Sagedasti toodud edunäide, EU ja USA lahtisidumine, on valdavalt relatiivne, ning hõlmab kitsalt vaid CO2 emissioone (teisi kasvuhoonegaase ega ammugi materjale pole siin arvesse võetud). Rääkimata ajalisest mõõtmest – kirssidena valitud näited on tihti ajutised ja muutliku trendiga.

Territoriaalsed emissioonide rehkendused ei võta arvesse Aasiasse viidud tööstuse poolt tekitatud saastet – tooteid tarbime siin, aga probleemid jäävad piiride taha. Näiteks Euroopa Liidu tarbimispõhine CO2 heide, mis piirideülest saastamist mõnevõrra näitab, hoopis kasvab. EU CO2 emissioonid (1990-2020) langesid 29%, globaalsel tasemel aga kasvas CO2 heide 63% võrra. Globaliseerunud maailmas, kus energia ja kaubad liiguvad üle riigipiiride ning kliimamuutus samuti piire ei tunne, pole territoriaalsete emissioonide vaatamine kuigi sisukas tegevus.

Elamisväärse keskkonna säilitamiseks vajalik lahtisidumise määr (Pariisi 1.5 kraadi kokkulepe) ning reaalselt dokumenteeritud arvud ei lähe kuidagi kokku. Kui riigid jätkavad praeguse tempoga, siis kulub riikidel emissioonide 95%-liseks vähendamiseks 220 aastat, emiteerides samal ajal 27-kordselt enam saastet kui 1.5 kraadi kokkulepe lubaks. Selleks, et jätkuva majanduskasvu juures planetaarsetesse piiridesse jääda, peaks lahtisidumise tempo kasvama 10 korda aastaks 2025. Ja see rehkendus käib vaid CO2 kohta…

Tuleviku-ebamäärasus. Teadmatust ja määramatust on lähikümnenditel väga palju. Esiteks ei suuda ka parimad kliimamudelid täie kindlusega näidata, kuivõrd keskkond meie ümber muutub ja seeläbi ka majandust ja selle lahtisidumist mõjutab. Teiseks on suur küsimärk materjalikulu, mida energiaüleminek ohtralt tarbib. Niisiis võib juhtuda, et emissioonide vähenemise kiuste materiaalne surve keskkonnale hoopis kasvab. Seda just olukorras, kus harjumuspärast ~ 3%-list majanduskasvu peab säilitama. Soovitame siia kõrvale lugeda nisuterade ja malelaua lugu, mis seletab kenasti ära eksponentsiaalse kasvu jahmatava kiiruse ning paneb mõtlema, kui realistlik selle iga 25 aasta tagant kahekordistuva koljati toitmine üldse on? Teisena ei tohi unustada Jevonsi paradoksi, mis on meie arengulooga eeskujulikult kaasa sammunud ning turumajanduse tiiva all meie energiakulu hoopis kasvatanud, kuigi tehnoloogia ise on muutunud säästlikumaks. (Piltlikult: kui üks auto enam eriti kulukas ei ole, siis saab ju kõrvale osta teise – kaks ühe hinnaga justkui).

Statistika-silmamoondus. Paljugi selles debatis sõltub kasutatud meetoditest ja andmevalimist. Mitmed ülevaatlikud artiklid on välja toonud olulisi puudujääke lahtisidumist käsitlevates uuringutes: majandust ja keskkonda vaadati pea alati eraldi, justkui üks teisest üldse ei sõltuks; kompleksset ja seostega läbipõimunud süsteemi hinnati liiga lihtsate ja lineaarsete meetoditega ning andmed ning nende analüüsimeetodid polnud alati läbipaistvad, mis omakorda võimaldas saada varieeruvaid tulemusi.

Viited kommentaarides