Ilm on pöördumas ja hakkab vaikselt meenutama ühe kurva sündmuse halli ja tormist päeva 30 aastat tagasi. Mõtlikus halluses jätkame ka meie.
Mäletate neid laulusõnu: “Ei hõbedat, kulda ei leidu me maal, kuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool”? Jamajutt! Värske kliimaminister Yoko Alender kinnitab, et meie maapõues leidub nii hõbedat, kulda, haruldasi muldmetalle kui ka fosforiiti. Uuringud on küll veel tegemata, aga Alenderi sõnul võiks juba praegu seadusemuudatusega tulevastele tegevustele teed sillutada. Küsimuse peale, et kas rahvas ka seda plaani pooldab, tuleb päris omapärane vastus. Nimelt kliimaminister juba teab, et Nõukogude okupatsiooni ajal sõdisid inimesed võõrvõimu vastu, mitte elukeskkonna eest ja kui visata ka pisut raha haava peale, küll siis inimesed leplikuks muutuvad. Loos on ära toodud ka tehnoloogia-võluvõtmeke, mis võimaldab meil keskkonnasõbralikult kaevandada. Muidugi mainiti ära ka suur eeskuju ja valge laev, rikas Norra, kes oma maavarad rahaks tegi…noh, nende puhul oli see küll nafta, aga küll meie juba paremini teeme. Saame rikkaks ja loodus laulab kaasa.
YOKO ALENDER: Kliimaministeeriumi seadusemuudatus võib muuta inimesed maavarade kaevandamise suhtes leplikumaks / Postimees
Pole midagi kasulikumat kui hoiatavad näited lähiriikidest. Soovitame tutvuda Soome Talvivaara niklikaevanduse saagaga. Entusiasm, mis selle käima lükkas, sarnaneb tänaste valitususe meeleoludega Eestis.
SAKARI NEUVONEN: Karm õppetund Soomest: tööstuse eduloona kavandatud niklikaevandus tõi hiigelkahjumi ja tohutu keskkonnareostuse / Postimees (12. okt 2018)
Kliimaministeeriumiga pole me veel lõpetanud. Jääb mulje, et asutuses tegeletakse kõike muud kui kliimateemadega. Loodusest me üldse ei räägi. Riigikogu liige Tiit Maran tõdeb, et vastne kliimakindla majanduse seadus on suurema probleemi sümptom. “On vale ja ka äärmiselt ohtlik käsitleda ühiskonda juba räsima hakkavat keskkonna- ja kliimakriisi pelgalt suurtööstuse ja majanduse kontekstis,” kirjutab Maran. Seadus on tema sõnul liiga üldsõnaline, mitmes valdkonnas puudulik, selgelt sõnastatud eesmärkideta, põhiseadusevastane…ja nii edasi. Huvitava punktina toob Maran ära tulevaste põlvede õigused, mis iseenesest on teema, mis maailma õigussfääris aina enam kõlapinda leiab. Õigustatult. Esimest korda inimkonna ajaloos ei ole garanteeritud, et meie järeltulijatele jääb samaväärne elukeskkond, rääkimata müriaadist probleemidest, mille me samuti mugavusest edasi pärandame. Ja siis laiutame käsi, et miks noored depressioonis on…
TIIT MARAN: Kliimaseadus paneb ränga koormuse tulevastele põlvedele / ERR
Tjah. Metsadest oleme me palju rääkinud ja räägime veel, kuna tegemist on, võiks öelda, sümboliga sellest, kuidas Eestis loodusega ringi käiakse. Ühelt poolt paistab kaugele täielik ükskõiksus selles osas, kas ja kuivõrd ökosüsteemid sellise survega toime tulevad. Teisalt teadmatus ja vaimupimedus meie majanduse, kultuuri ja üldise elu-olu seotusest loodusliku keskkonnaga – mida kauem seda tasakaalu õõnestada, seda pöördumatud on tagajärjed. Ning kolmandaks – sihilik vassimine ja mustkunstitrikid andmetege, või siis segadus-oskamatus (?), sest kuidas muul moel seletada järgnevat lugu? Vaevalt see kellelegi üllatusena tuli, aga kuidas selline asi üldse võimalik on? Riigi tasemel? Väsitavaks muutub selline ohkimine ja üllatumine igal nädalal…kui juba arvad, et absurdsemaks ei saa minna, siis ikka keerab keegi veel vindi peale. Aga andmed said pimedusest välja…see on muidugi positiivne!
ÜLLE HARJU: Ametnikud tunnistasid lõpuks üles: metsa on aastaid üle raiutud / Postimees
Lõpuks midagi päris teistsugust. Emadus on teema, mida tihti käsitletakse üsna piiratud nurkade alt (kui üldse) ja ilmselt on iga ema kogenud tohutut väsimust neid artikleid sirvides. Ei, emadus ei ole ainult uute toodete ostmine ja laste arenguraamatute lugemine. Samuti ei piirdu see vaid otsatu eneseohverduse ja venitusarmidega kehal. Tõde on kusagil keskel, ja see tõde on tegelikult väga ilus. Õigupoolest tahaks öelda, et emadus on meie kasumile, ratsionaalsusele ja isekusele keskendunud maailmas veel üks väheseid “arhailisi”, instinktil põhinevaid tegevusi…see tuleb kusagilt sügavalt sisimast ja seda ongi raske sõnadesse panna. Kaarin Kivirähk kirjutas emadusest nii: “Samas on emakogemuses nii palju eri kihte, mis ei ole lihtsalt kaubanduslik info või TikToki-formaati sobituvad nipid. Emadus on ülimalt kehaline ja lausa loomalik kogemus kehadest võõrdunud digimaailmas. See on paljuski kontrollimatu ega allu suunistele ja plaanidele. See on eneseteostus millegi muu kui palgatöö kaudu. See on iseolemise ja autonoomsuse kaotamine ühiskonnas, kus vabadust iseenda peremees olla peetakse kõige tähtsamaks. Sel perioodil saavad erakordselt oluliseks ema ümbritsevad päris inimesed – partner, laiem perekond, sõbrad. Sellise kogukonna olemasolu on aina keerulisem ajal, kui on raske luua ja hoida tähenduslikke suhteid. Üleelusuurune armastus lapse vastu mõjub viimseni kasumi väljaarvutamisele keskendunud neoliberalismis ülimalt ebaratsionaalsena.”
KAARIN KIVIRÄHK: Rohkem burgerist, vähem friikatest ehk Emaks saamise metamorfoosist /Müürileht
Tasaareng 