Ei ole midagi öelda…kui asjad juhtuvad, siis ikka korraga. Nõnda ilmus täna korraga suisa 3 artiklit tasaarengu kogukonna sulest! Hakkame siis otsast vaatama.
Tänases Postimehe Fookuses “Inimene ja loodus” on suurepärased lood tasaarengust. Jagame neist mõnd väljavõtet.
LAURA VÄLIK, ajakirjanik ja loodushoidja kirjutab: “Tasaarengu rakuke idaneb praktiseerides seda, mille nimel töötame”
“Tasaarengu Eesti MTÜ väärtuste nimekirjas seisab viiendal kohal põhimõte praktiseerida ise seda, mille nimel töötame. Täistaimne toidulaud, asukoha valik (Sänna Kultuurimõis kui koosloomeline keskus), seltskondlik saunaõhtu ja suplus ojas (duši asemel), teaduspõhised ettekanded ja argumentatsioonile tuginevad arutelud, valmisolek täita kätepesu veepaaki (kes iganes satub tühjale paagile), auto jagamine või ühistranspordiga Sännasse seiklemine ning kuivkäimla eelistamine vesiklosetile (mis tasaarengu vaatest on üpriski kummaline tsivilisatsiooni sümbol). Suvekool oli selle väärtuse parim kehastus!
Väga õpetlik kogemus oli avastus, et koostegemine tähendab individualismist, aga mitte tingimata eraklusest välja kasvamist – suvekooli vältel leidis aega ka omaette olemiseks. Ja võib-olla saab just omaette olles mõista, et head elu saab luua vaid koos teistega.”
HALLIKI KREININ, Potsdami Helmholtzi keskuse jätkusuutlikkuse uurimise instituudi teadur kirjutab: “Praeguseks välja kujunenud majandussüsteem pole kestlik”
“/…/ paljud meie tähtsaimad varustussüsteemid toimivad pigem ebatõhusalt, mittekestlikult, ning pole ka kriisikindlad. Tõhusad ja säästlikud varustussüsteemid aitavad soodustada kestlikku inimväärikat elu ja eestlaste heaolu tagamist. Riisuvad varustussüsteemid (ingl k appropriating provisioning systems) on süsteemid, kus enamiku baasvajadused ei ole tagatud, tekitades samal ajal keskkonnakahju.
Näiteks Eesti ökoloogiline jalajälg ületab selle jätkusuutlikkuse piirid, kuid ometi oleme olukorras, kus paljud Eesti inimesed elavad mingit laadi puuduses. Nii võime öelda, et paljud Eesti varustussüsteemid on pigem riisuvad kui jätkusuutlikud.”
Ja kirsina tordil, ning toetamaks teisi teemasid (täitsa kogemata) pajatas HENRI KÕIV Müürilehes meile õnneliku lõputa loo pealkirjaga “Muinasjutt igavesti kasvavast majandusest”.
“Peavoolu poliitikas võrdub kliimamuutustega kohanemine rohekasvuga. See on peamine müügiargument, mida kõik alates Euroopa Liidu tippjuhtidest kuni õiglase ülemineku eest vastutavate ministeeriumi ametnikeni avalikkuse ees rohepöördest rääkides kasutavad. Nähkem selles võimalust juhtida meie majandus uuele puhtale kasvurajale, ütlevad nad rõõmsalt kooris! Selle jutu järgi on rohepööre esialgu küll ebamugav, sest, tõepoolest, mõned saastavamad tööstused (Eesti puhul näiteks põlevkivi- ja turbatööstus) peavad hiljemalt sajandi keskpaigaks kas oma uksed sulgema või teadmistele ja tehnoloogiale teistsuguse rakenduse leidma. Ka teistes sektorites tuleb teha märkimisväärseid investeeringuid süsinikuheite vähendamiseks või elektrifitseerimiseks, kuid pärast seda ebamugavuste perioodi saab progress marsisammul jätkuda. Kliimamuutus on tehniline probleem, mille jaoks lahendused on põhimõtteliselt olemas. Neid tuleb ainult skaleerida, optimeerida ja ettevõtjatele maha müüa. Aga üldiselt, kõik saab korda. We got this! Selline arusaam põhineb ühel ohtlikul luulul, millel pole paraku teaduslikku alust. Ometi on see luul antusena rohekasvu ideoloogiasse sisse kirjutatud.”
Tasaareng 