Toimetaja heakskiidul avaldame meie TEOkoja liikmete Maiko Mathieseni, Mariliis Kõutsi ja Farištamo Elleri kirjutatud ja Postimehes ilmunud artikli täisteksti.
Tasaarengut ei saa peale suruda
- Planeedi üheksast taluvuspiirist on ületatud kuus ja see ei ole kestlik ühelgi moel.
- Tasaareng püüab lahendada samu probleeme, mida Euroopa Rohelepe, aga adekvaatsemalt.
- Tasaareng ei ole mingi valmis plaan, vaid kutse kaasa mõtlema, sest oleme tõesti kriisis.
Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis intervjuu Noorte Progressiividega, kus pakuti mitmeid julgeid lahendusi praegusele loodust ja kodurahu ohustavale majandussüsteemile. Kuna jutus kasutati palju tasaarengu mõistet ja intervjuu juhtlõik sidus selle täiesti eksitavalt mõnede hoopist teistes süsteemidest pärinevate radikaalsete ettepanekutega, siis tundis Eesti Tasaarengu MTÜ, et peab natuke selgitama, mis see tasaareng ikkagi on. Diskussiooni pidamine neil keerulistel teemadel on kindlasti arukam ja tsiviliseeritum kui lihtsalt pea liiva alla peitmine ning arhailistest siltidest siin abi ei ole. Tasaarengul pole midagi pistmist ei kommunismi ega totalitarismiga. Kriis on tõsine ja praegusel kujul kavandatav Euroopa Rohelepe pole adekvaatne lahendus.
Kuna majanduskasvu pole seni suudetud lahutada ressursikasutuse, energiatarbe ja reostuse kasvust, peaks vähemasti püüdma neist sõltumatuks saada inimliku heaolu ja elukvaliteedi.
Oleme inimtegevusest põhjustatud saaste ja looduskeskkonna hävimise läbi ületanud planeedi üheksast taluvuspiirist juba kuus. See ei ole kestlik ühelgi moel. Ühe lahendusena välja pakutud Euroopa roheline kokkulepe (European Green Deal) ehk nn rohepööre meid ei aita, sest nagu ka poliitikud ise on öelnud, on see Euroopa uus majanduskasvu strateegia. Seega ei vähenda rohepööre sugugi riikide sõltuvust elukeskkonda halvendavast (ja de facto ebavõrdsust suurendavast) majanduskasvust.
Tasaareng seab esikohale inimese ja looduse heaolu, mis ei sõltu majanduskasvust ning jääb keskkonna taluvuspiiridesse.
Seetõttu on mitmesugustes teadusringkondades ja mõtlejate seas hakatud järjest enam rääkima tasaarengust (ingl k degrowth). Lühemalt öeldes on tasaareng liikumine, mis seab kahtluse alla praeguse, kasvul ning aina suuremal energia- ja ressursitarbimisel põhineva majandusmudeli.
Tasaareng seab esikohale inimese ja looduse heaolu, mis ei sõltu majanduskasvust ning jääks keskkonna taluvuspiiridesse. Tasaareng on juba definitsiooni poolest demokraatlik ning ülemineku elluviimise detailid jääks iga rahva, riigi või kogukonna otsustada.
Majanduskasv ei ole enam jätkusuutlik
Tänapäeval on majanduse mootoriks majanduskasv, mida mõõdetakse SKT ehk sisemajanduse kogutoodanguna. Majanduskasvust sõltuvad näiteks riikide maksutulud, pensionid ja investeeringud. Niimoodi disainitud süsteemis toob majandusseisak ja -langus automaatselt kaasa suured ebameeldivused, mis eriti valusalt löövad keskklassi ja vaesemaid inimesi.
Kasvav majandus tähendab aina suuremat tootmist ja tarbimist ning rahavoogu, mida toodab võlapõhine pangandussüsteem ja kasumiootus, mis omakorda seostub järjest suurema energia ja loodusvarade kasutamisega.
Senised püüded majandust ja keskkonnamõjusid lahti siduda – eeldus, millel põhineb ka rohepööre – ei ole seni õnnestunud ning lootus sellele jääb väikseks ka lähitulevikus (Parrique et al., 2019). Näiteks rohepöördes keskne tehnoloogiline innovatsioon on süsteemi jätkusuutlikkuse saavutamiseks küll vajalik, kuid sellele üksi ei saa loota: kindla ressursi kättesaadavamaks ehk odavamaks muutmisel toimub nn tagasipõrkeefekt (Jevonsi paradoks) ja tulemuseks ei ole sääst, vaid hoopis ressursikasutuse suurenemine. Nagu William Stanley Jevons omal ajal pidi tunnistama: efektiivsem aurumootor ei toonud kaasa kokkuhoidu kütusekuludelt, vaid hoopis aurumootorite laialdasema kasutuselevõtu ja suurema söekasutuse.
Klassikaline majandusteooria ei arvesta keskkonnamõjuga vähimalgi määral, kuigi ilma keskkonnata ei saa olla ka majandust. Selle asemel võiks kasutusele võtta mudeli, millesarnaseid on loodud ökoloogilise majanduse (ecological economics) ringkondades. Inimestele tähendaks see materiaalse kvantiteedi asemel sotsiaalsele kvaliteedile keskendumist ehk teisisõnu täisväärtusliku elu saavutamist mõõduka ressursi- ja energiakasutuse juures.
Aeglasem ja tähendusrikkam elu
Kuigi tasaareng on suuresti välja kasvanud vastusest keskkonnakriisidele, on selle tähelepanu kese tegelikult inimesel, aktiivselt püütakse lahendada üht inimkonnale olulisimat küsimust: milles seisneb õnnelik elu? Teadus annab lootust, et materiaalsed hüved ei ole siin määrav eeldus, vaid et kandvat rolli mängivad hoopis sotsiaalsed suhted, eneseteostus, turvalisus, hea tervis ja toit ning elukeskkond.
Vaesus on sunniviisiline ja kurnav, samas kui piisavus on vabatahtlik ning võimestav.
Need omakorda langevad kokku tasaarengu põhiväärtustega ning õnneks on neid võrreldes materiaalse rikkusega lihtsam keskkonnasõbralikult tagada. Õigupoolest käivad need tingimused keskkonna tervisega lausa käsikäes – ei saa rääkida heast tervisest saastunud keskkonnas ega toiduturvalisusest liikide massilise väljasuremise ajastul. Küll aga elame tänapäeval paradoksaalselt süsteemis, mille peamine eesmärk on põhiliste inimvajaduste täitmise asemel nende pidev täitmata hoidmine, et selle nõudluse pealt majandust kasvatada.
Maailmas on palju näiteid õnnelikest kogukondadest, kes elavad lihtsamalt, aeglasemalt ning kooskõlas loodusega. Näiteks on selline eluviis omane mitmele «sinisele tsoonile», kus inimeste sissetulekud ei ole silmapaistvalt suured, aga eluiga on keskmisest märkimisväärselt pikem (Vahemere saared, Okinawa, Costa Rica), ning ka teistele väikekogukondadele, kus eluga rahulolu on võrreldav jõukate riikidega (Buettner ja Skemp, 2016; Galbraith et al., 2024). Tõsi, tegu on tillukeste näidetega, mida ei saa mehaaniliselt matkida, kuid mis ometi näitavad alternatiivide võimalikkust.
Lihtsam ja aeglasem elu ei ole vaesuse romantiseerimine ega ettekääne viletsusele, vaid viitab pigem piisavusele. Vaesus on sunniviisiline ja kurnav, samas kui piisavus on vabatahtlik ja võimestav. Väiksemat aeda on ju ikka lihtsam hooldada.
Eelkõige on tegu materiaalsete ootuste alandamisega tänaselt ülikõrgelt tasemelt, et võimaldada vähenõudliku küllusega ühiskonda.
Samuti on tasaareng vastupidine kasinuspoliitikatele, kuna kärbete eesmärk on vähendada avalikke hüvesid, et taaskäivitada majanduskasv. Eelkõige on tegu materiaalsete ootuste alandamisega tänaselt ülikõrgelt tasemelt, et võimaldada vähenõudliku küllusega ühiskonda.
Kuigi suurim muutus võiks toimuda inimeste peas, on tasaareng pakkunud välja mitmeid süsteemseid viise ja konkreetseid poliitikasoovitusi, vähendamaks sõltuvust majanduskasvust. Need saab jaotada kolme märksõna alla: vähendamine, vabastamine, visioneerimine!
Poliitikasoovitused:
Vähendamine
Loodust ja ühiskonda kahjustavate majandussektorite maksustamine ja hüve toovate sektorite toetamine. Siin langevad tasaarenejate soovitused kokku mitmete teiste ühendustega, nt OECDga.
Kindlat määra ületava tulu ja vara maksustamine. Varamaks iseenesest ei ole midagi uut, see on praegu kasutusel Euroopa riikidest Prantsusmaal, Hispaanias, Norras ja Šveitsis.
Progressiivne ehk astmeline tulumaks. Tasaarengul on siin ühine osa sotsiaaldemokraatide ideega maksustada kõrgemalt neid, kel on, mitte neid, kel ei ole. Näiteks kehtis Ameerika Ühendriikides veel kuni 1960. aastateni maksusüsteem, kus kõige kõrgem maksumäär oli 91 protsenti ehk alates 200 000 dollarist (tänapäeva dollarites umbes 2,5 miljonit dollarit) maksis inimene igalt dollarilt 91 senti riigile.
Vähendada drastiliselt raiskavat ressursikasutust rikastes riikides: nt keelata toodete planeeritud iganemine ja pikendada toodete eluiga, seadustada toodete pikemad garantiid, kehtestada parandamisõigus või nt vabastada avalik ruum reklaamidest, et inimestel poleks kiusatust tarbida.
Vabastamine
Universaalne baassissetulek ja/või baasteenused, mis osaliselt vabastaks meid igapäevasest orav-rattas-eluviisist. Näiteks Kanada senatis juba arutatakse kodanikupalga kehtestamist. Raha nende poliitikate finantseerimiseks tuleks «vähendamise» poliitikasoovituste maksutuludest.
Lühendatud tööaeg (näiteks neljapäevane töönädal). See tagab ühelt poolt, et üleliigne tootmine-tarbimine väheneks, teiselt poolt aga parandab inimeste tervist ja üldist rahulolu eluga ning võib vähendatud töötundide arvelt ka uusi töökohti luua. Neljapäevast töönädalat on positiivsete tulemustega katsetatud või juba kasutatakse nt Microsofti Jaapani harus, Panasonicu Põhja-Ameerika kontoris ning Araabia Ühendemiraatide valitsusasutustes.
Visioneerimine
Juhindumine riiklike otsuste tegemisel SKT asemel mitmesugustes heaolumõõdikutest. Maailmas on juba mitmeid näiteid, kus elanike heaolu on riikliku strateegia ja otsuste tegemisel seatud esikohale: Uus-Meremaa, Island, Šotimaa ja Wales, Soome, Bhutan ja Kanada.
Keskendumine baashüvedele, mis on vajalikud heaolu tagamiseks ning peaksid olema kättesaadavad kõigile, näiteks haridus, meditsiin, ühistransport. Näiteid maailmast ei pea kaugelt otsima: tasuta haridus on meile endalegi tuttav kontseptsioon, samas kui tasuta arstiabi on kättesaadav lausa 43 riigis.
Demokraatlikud ja inimlikud väärtused
Võtmeküsimus tasaarengu puhul on, kuidas võiks üleminek uuele süsteemile toimuda. Tasaarengut ei saa peale suruda, see on inimeste vabatahtlik valik, mistõttu saab ühiskondade üleminek tasaarengule olla vaid demokraatlik ning ühiskonna liikmete suhtes solidaarne.
Tasaarengu kaudu soovitakse jõuda ühiste eesmärkideni, mis võtavad arvesse kohalikke kogukondi ja kultuurilisi eripärasid – seetõttu ei ole üldist, globaalset tasaarengu teekaarti ka välja joonistatud. Vaid niimoodi saab selle süsteemi visioon üldse realiseeruda.
Kindlasti ei ole tasaareng «valmis», tegelikult on meil veel pikk tee minna ja selles arenguprotsessis on oodatud kaasa mõtlema kõik ühiskonna liikmed.
Tasaarengu toimimine põhineb osalusdemokraatial, mistõttu on rahva sõna otsustusprotsessis elementaarne. Asja idee on ju ikkagi luua jätkusuutlik ja inimlik süsteem iseendale, mistõttu peab kõigil olema võimalus ka selle loomisel kaasa rääkida.
Mitte aina rohkem, vaid piisavalt
Meie arvates peaks Eesti orienteeruma süsteemsele säilenõtkusele, ühiskondlikule heaolule ning koostööoskusele. Oleme loonud Tasaarengu Eesti MTÜ, hüüdnimega TEOkoda, selleks et tutvustada tasaarengut (degrowth) kaasmaalastele ning olla selle suuna teejuhiks.
Tasaarenevas Eestis on kesksel kohal tähendusrikas elu, sotsiaalsed suhted, võrdsem ühiskond ja piisavus, mis on saavutatud läbi demokraatlike protsesside.
Samu väärtuseid jälgime ka oma organisatsiooni igapäevases töös, näiteks organiseerudes sotsiokraatlikult ning kasutades otsustamistel ühistarkusega juhtimise põhimõtteid.
Tasaareneva Eestini poole liikumiseks edendame ühiskonnas temaatilist haridust ja anname välja erinevaid info- ja õppematerjale. Lisaks veame eest lugemisklubi ja korraldame ühisüritusi (nt suvekoolid, talvepäevad), et avada tasaarengu mitmekülgsust ning arendada Eesti tasaarenguhuviliste kogukonda.
Sellel lähenemisel on märkimisväärne toetus
Eespool mainitud võimalikud muudatused on tõenäoliselt kõige vastuvõetamatumad neile, kes senises süsteemis on jõudnud kõige haljamale oksale. Oluline on meeles pidada, et tegemist on mõjuka vähemusega ning teistsugune tulevik on nii võimalik kui ka soovitud.
Näiteks Arenguseire Keskuse koostatud «Eesti regionaalse majanduse stsenaariumite 2035» üks potentsiaalseid tulevikusuundi oli just tasaareng. Lisaks leidis kõige värskem riiklik keskkonnateadlikkuse uuring, et üle poole vastajatest toetab pideva majanduskasvu ootusest loobumist.
On selge, et kosmeetilised parandused enam ei aita ning süsteem vajab põhjalikku ümbertegemist.
On selge, et kosmeetilised parandused enam ei aita ning süsteem vajab põhjalikku ümbertegemist. Iseenesest ei ole selles midagi traagilist, sest inimesed on praeguse majandussüsteemi loonud ning järelikult saavad seda ka muuta. Majanduse eesmärk on ju ikkagi inimesi teenida, mitte inimeste (ja keskkonna) eesmärk teenida majandust.
Kuigi utopistlikult kõlav, on tasaarengu siht selge: õnnelikum, õiglasem ning jätkusuutlikum ühiskond. Kuidas me Eestis selleni jõuaksime?
Viited
Buettner, D. and Skemp, S., 2016. Blue zones: lessons from the world’s longest lived. American journal of lifestyle medicine, 10(5), pp.318-321.
Galbraith, E.D., Barrington-Leigh, C., Miñarro, S., Álvarez-Fernández, S., Attoh, E.M., Benyei, P., Calvet-Mir, L., Carmona, R., Chakauya, R., Chen, Z. and Chengula, F., 2024. High life satisfaction reported among small-scale societies with low incomes. Proceedings of the National Academy of Sciences, 121(7), p.e2311703121.
Parrique, T., Barth, J., Briens, F., Kerschner, C., Kraus-Polk, A., Kuokkanen, A. and Spangenberg, J.H., 2019. Decoupling debunked. Evidence and arguments against green growth as a sole strategy for sustainability. A study edited by the European Environment Bureau EEB.
Richardson, K., Steffen, W., Lucht, W., Bendtsen, J., Cornell, S.E., Donges, J.F., Drüke, M., Fetzer, I., Bala, G., von Bloh, W. and Feulner, G., 2023. Earth beyond six of nine planetary boundaries. Science advances, 9(37), p.eadh2458.
Pildi autor: Torm Parts
Tasaareng 